Kui ta eesti tuli saime kokku, ta jättis väga toreda inimese mulje, kutsus mind soome külla jne. Ühel päeval sõitsin Soome, asjad arenesid kuidagi kiiresti. Varsti juba ütles: “Sa võiksid lastega koos Soome kolida, lähed siin tööle, siin on paremad võimalused elule kui Eestis.” Aga nii oligi, Eesti oli majanduslanguses ja tööd polnud, elasin ema […]
Ma isegi ei tea, mida ma praegu teen, aga peale teie saate vaatamist miski kisendab mu sees, et pean seda tegema. Istun tuimalt arvutiekraani taga oma värisevate kätega ja proovin seda kirja panna, mida olen kogenud ja mida olen enda sees alla surunud, mõeldes, et ehk ühel päeval läheb kõik paremaks. Tegelikult valetan iseendale, see
Jagan teiega ühe naise lugu, kes mulle kirjutas. Teen seda sellepärast, et meie jalutusrada on olnud üks ühele! Vahel mul endalgi on nii, kui näen mõtlikke naisi jalutamas, kas nad võivad olla lähisuhtevägivalla ohvrid, kas nendega on kõik korras. Me kunagi ei tea, et sama saatusekaaslane on tegelikult meie kõrval… Mariliisi lugu (nimi ja faktid
Hei! Minu jõulud lõppesid siis nii.. Oeh, kust ma alustan.. 1.5 kuud tagasi kolisime lapsega mehe juurest ära, teise linna, üle 100km kaugusele, sest ma kannatasin pideva terrori all. Välivalda nagu eriti ei olnud, aga pidev hirm oli, mis saab, kui ta jälle purjus peaga koju tuleb, kas hakkab tüli otsima, märatsema… Lisaks see oli