Ilusat 1.adventi! Täna sain lõpuks aega, et maha istuda ja panna blogisse kirja viimase Minumikri esinemisel käimise mõtted. Esiteks, mega tore, et publikul oli pärast minu laval käiku küsimusi ja tuldi ka pärast minu julgust eraldi kiitma. Üks naine rääkis, kuidas tal on sõbranna olnud ka vägivaldses suhtes (statstika), aga sai sealt välja. Peakorraldaja küsis […]
Minumikker 26.11 esitluse kõne Read More »
Jõudis kätte aasta 2020. Kliinilise psühholoogi juures oma sügava depressiooni ja üldise ärevushäirega käies tundsin lõpuks, et vajan oma ellu kardinaalset muutust. Uue aasta alguses järjekordsel seansil olles suutsin endalegi üllatusena välja öelda selle, millele olin juba pikka aega vaid oma peas mõelnud: ma tahan laste isast lahku minna ja kohe! Psühholoog küsis minult üle,
Kristiina lugu III osa ehk sammud lahkumineku suunas Read More »
Olime väikeste laste vanemad, mistõttu jätsin enda soovid ning vajadused tahaplaanile, kuigi suhe näis ammu juba lootusetu. Ma ei julgenud laste isa maha jätta, sest suhte alguses alates 2007. aastast ütles ta mulle, et lahku minnes tapab ta end ära. Sama kordas ta aastaid hiljem – siis, kui meil oli juba kaks last ja meievaheline
Kristiina lugu II osa ehk depressioon võtab võimust Read More »
Laste esimesed 6 aastat olin mina see, kes oli laste jaoks olemas ööpäev läbi. Laste isa magas oma iluund, kui mina haigeid lapsi öösiti aitasin jne. Ta tuli töölt koju, pesi, sõi ja heitis magama. Sõnagi lausumata, isegi laste igapäevane anumine nendega mängida ei huvitanud teda. Kui julgesin enne söömist temalt midagi küsida, sain laste
Kristiina lugu I osa ehk kuidas see kõik algas Read More »