Tere, mu kallid lugejad! Ei ole nii ammu kirjutanud, olen siin muudkui hoogu võtnud, et seda teha, aga ei ole nagu vaimu peale tulnud. Ja no ausalt öeldes, kui jälle kirjutama hakata, siis see ei ole lihtne, halbu mälestusi on palju. Kuigi mul on põhjust rõõmustada, sest kõik on ametlikult läbi! 2.10.2018 kl 9 oli […]
Tere, 8.august, maagiline kuupäev! Ootasin siin prokuröri kõnet, kuna 31.07 pidi ta O kaitsjaga kokku saama. Ma sain ise sellest kokkuleppemenetlusest veidike valesti aru, see on just hea. Lepitusmenetlus on see, millega karistust jms ei saa. Aga see selleks. TA SAAB KARISTADA!!!! JAH, TA SAAB KARISTADA, KARISTADA, KARISTADAAAAA!!!!! Ma hakkasin suurest õnnest nutma!!! No muidugi
Pärast nende valede lugemist olin päris endast välja, prokuröri juuresolekul hakkasid juba pisarad voolama. Läksin autosse ja lihtsalt nutsin, nutsin ja nutsin. Tekkis lootsetuse tunne. Helistasin kohe oma terapeudile, õnneks oli tal juba vaba aeg järgmine hommik. Ema helistas mulle kohe ja ütles, et minul ei ole millegi pärast muretseda, temal on, tema ju teab,
Appi! Pea kaks kuud on möödas mu viimasest sissekandest… Olen vahepeal tahtnud kirjutada küll, aga ei ole leidnud ikkagi endas seda tahet, et mõtted kirja panna. Ausalt öeldes saan aru, miks paljud loobuvad oma loo avaldamisest, see kisub haavad lahti, see paneb mõtlema kogetud halvale. Mina aga ei taha unustada enda missiooni, aidata oma blogiga
Kui ise reisile enam ei saa, siis on paras aeg maha istuda ja mõelda, et oli kord… Tegelikult selle blogi lehega tahtsin kõik oma reisid ka ilusti kirja panna, aga nii nagu elus ikka… Mõte on üksasi, teostus teine. Nüüdseks tundub see juba sajand tagasi, kui sai oktoobri lõpp, novembri algus Hispaanias veedetud. Kaasaja infoühiskonnas
Hei-hoo! Long time no see! Vahepeal käisin korra uuesti uurija juures. Algul oli endal hirm, ärevus nagu oleks midagi ise valesti teinud. Uurija tahtis lihtsalt mõned asjad üle täpsustada. Nimelt, paberi puhul, kuhu O on alla kirjutanud, väidab tema, et ei ole seda kunagi näinud. Allkirja tunnistas, aga teksti mitte. No anna abi, kuidas ma
“Iga ühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida, iga ühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata “ on ühe laulu sõnad, mis kirjeldavad praegu minu olekut. Eelmine nädal oli raske, väga raske, kuniks ma murdusin?! Või siiski oleks õigem öelda, et ammutasin uut energiat?! Igatahes laupäeval oli koolikokkutulek ja alguses ei olnud, kuidas nüüd öeldagi,
Eile oli raske päev, niii väga raske päev. Hakkasin instas followma ta naist ning ta võttis mu kutse vastu (tal oli konto privaatne) ja oh üllatust…Kui ma veel ise sisimas natuke lootsin, et äkki on nad nüüd alles ära leppinud, aga kus sa sellega. Tal oli seal pildid… jõuludest, kus O saatis mulle veel pilte,
Tead, mis veel, mu “kullakallis hulluke”, mäletad seda märtsikuu laupäeva, 24.märts, kui sa mulle vahetpidamata helistasid ja smsi saatsid, et vabandad ning et ma kuulaks ära, mis sul öelda on. Samal ajal MAGASIN KELLEGI TEISEGA! Ma ei vaadanud sel hetkel loomulikult telefoni, aga olin täiesti kindel, et see oled sina. Helinaks oli mul laul sisemisest
Ise tunnen, et tahaks talle kätte maksta, niiiii väga tahaks kätte maksta, niiiii väga tahaks sellele naisele saata tekstid, kus O vannub mulle igavest armastust ja bla, bla, bla. Lugesin täna enda vastused ka läbi. Süda läks pahaks, kui imal, kui loll. Kirjutasin stiilis, et olengi tema pärast kõigeks valmis ning lepin tema nõudmistega ja