Hei-hei!
Mul oli tegelikult selles postitutes plaanis rääkida sellest, kuidas mul ATH diagnoosimisega läks, aga tuli hoopis muu elu vahele, mida samuti teiega jagada soovin.
Nimelt olen siin suviläbi reklaaminud, kuidas valmistun maratoniks. Kes mind pikemalt jälginud, vast teab, et eelmine aasta läks mul jooksu osas igati pekki. Kaks korda väänasin hüppeliigese ja siis sain achilleuse kannapõletiku. Olin juba tookord väga õnnetu, et joosta ei saanud. Elasin seda kõike väga raskelt üle. Katsumus katsumuse otsa. Aga jällegi, kes mind pikemalt teavad, teavad, et ma ei ole allaandja.
Selle aasta maikuust olen saanud ilusti treenida (märtsi jooksulaager läks ka hästi, aga siis jäin epstein-barri viirusesse ja olin 2 nädalat pikali maas). Mida võistlus edasi, seda enesekindlamaks muutusin. Tulemused aina paranesid. Augusti alguses tegin ühe oma elu parimatest 10km jooksuaegadest. Kõik läks kui lepase reega. Mul ausalt öeldes tulevad pisarad silma praegu seda kõike kirjutades. Kujutage ette, et te armastate midagi niiii väga, see on osa teie identiteedist, teie üks elu suurimaid rõõme ja üks hetk te ei saa seda teha. Ok, ma saan kindlasti varsti jälle joosta, aga sügisene maraton, mis nädala pärast toimub, jääb see aasta minu jaoks jälle ära. Olen külge saanud endale kopsuklamüüdia bakteri.
Ise kahtlustan, et sain selle Ülemiste Ööjooksu finišis. Seal oli üle mõistuse suur rahvamass, kus sai pikalt külge külje kõrval üksteise vastas oldud. Olin teinud just oma elu ühe parima jooksu ja ilmselt organism pingutusest kõigele vastuvõtlik. Paar päeva hiljem algas mul köha. Arvasin, et sain lihtsalt külma. Kummalisel kombel aga see ei läinud kuidagi üle. Tavaliselt külmetusest suudan ikka mõne päevaga lahti saada. Veel kummalisem oli see, et ma ei köhinud kogu aeg, vaid hommikuti ja õhtuti ning muidu oli enesetunne igati okei. Mõtlesin, et ok, tegemist siis astmaköhaga (mul on astma) ja hakkasin Symbicorti regulaarselt tarvitama (ma muidu ei pea), kuid ka see ei parandanud midagi.
Samal ajal sain aga kõike teha, joosta, väljas käia jms. 19.august sõitsime sõbrannaga Rhodosele (blogin sellest ka millalgi), mõtlesin, et seal läheb raudselt üle. Ma olen soojas kliimas alati justkui võluväel terveks saanud. Seekord aga mitte, tulin tagasi ja paari päeva pärast olin palavikus end surnuks köhimas. Nüüd tean, et õnneks sain õige diagnoosi kohe, kui perearsti juurde pöördusin (paljud kirjutanud, kuidas saanud mitu edutut ravi enne kui kopsuklamüüdia proov võetakse). Kopsuklamüüdia! 14p antibiootikumide ravi! Täielik puhkuserežiim. Selle postituse taustapilt on tehtud siis, kui olin veel võimeline veidi jalutama ja istusin mere ääres. Ma sain sellel hetkel aru, et minu jaoks jääb aasta oodatuim jooksusündmus juba teist aastat ära.
Oehh, kui palju olen selle nimel vaeva näinud. Mul on treener ja jooksukava, mida jälgin täie pühendumusega. Ainult ema pulmas tegin erandi ja jätsin ühe trenni vahele. Kõik läks ju nii hästi, jalad pidasid ka ilusti vastu. Ma tundsin end nii enesekindlalt, ma nautisin igat trenni, igat jooksuvõistlust. Ma pidin tegema see aasta oma uue 42.2km parima aja. Nüüd ei taha ma ühtegi swedbanki maratoni postitust näha ka mitte, kohe tahaks nutma hakata.
Ma tean, et see on paratamatus ja see ei ole maailma lõpp ning tulevad uued jooksuvõistlused, aga krt jälle! Faking jälle!!! Tahaks karjuda ja nutta ning halada, et miks minuga sellised asjad juhtuvad?! Ma muidugi tean, et ma ei ole ainus, kellega sellised asjad juhtuvad ja no see ongi elu, oma tõusude ja mõõnadega. Eriti muidugi sportlaste elu, neil juhtub kogu aeg midagi, kuigi vahel on tunne, et kõikidel teistel jooksjatel on kõik kogu aeg hästi. Ma tean muidugi, et see tunne on petlik.
Oeh, aga mis siis ikka. Saan terveks ja taasalustan uuesti. Ma siin mingi hetk lugesin kokku, et olin jooksuga 1 aasta ja 4 kuuga taasalustanud 6 korda ega siis 7.kordki tulemata ei jää. Algus on raske, aga õnneks on kogemus olemas, et varem või hiljem saab rajale tagasi nagunii. Lisaks olen tegelikult tänulik/õnnelik ka selle üle, et praegune 4kuuline treening näitas, et jalad on mul vähemalt nüüd korras. Suvel sain ka palju võistelda, kust kogusin palju häid emotsioone. 🙂
Kui teil on mingi kummaline köha, mis kuidagi ära ei taha minna ja perearst ise ei tule selle peale, et proovi teha, siis pakkuge ise, et võetakse kopsuklamüüdia bakteri proov. Ka mu ema on olnud pikalt köhas ja talle tehti vaid tänu sellele see, kui ütles, et tütrel kopsuklamüüdia on.
Olge terved!