Tuli tahtmine veidi blogida. Osa mu lähedastest arvab muidugi, et ma ei peaks ehk kõigest, mis mu elus toimub avalikult rääkima, eriti just meeste suunal. Mina aga tunnen, et pean end siis kunstlikult tagasi hoidma ja see tekitab sisemiselt rahutust. Usun, et tõde on kuskil seal keskel. Päeva lõpuks on oluline, et ise end hästi tunnen. Tegelikult praegu tunnengi, aga ehk saan oma viimase datemise looga olla kellelegi inspiratsiooniks.
Nimelt sain Tinderis tuttavaks ühe mehega, kes tundus algusest peale väga intelligentne ja ta oligi. Olgu öeldud, et seekord ma sõbranna soovitusel vaatasin välimuse poolest sellist tüüpi meest, keda ma muidu ei vaataks, sest minu maitsega mehed on mitu korda tõestanud, et nad on valetajad ja petjad, aga see selleks. Enne kohtumise kokku leppimist küsisin ta käest enda jaoks olulised küsimused: mida ta arvab EKREst, COVIDi kriisist, kaua ta on olnud vallaline ja kas talle loomad meeldivad. Talle meeldis, et tõstatasin selle küsimuse, mulle meeldisid tema vastused. Meie baasväärtused ühtisid algusest peale. Nii nautisin seda, et mul oli kellegagi ühine arusaam maailmast ja mees oskas igal teemal kaasa rääkida. Ma ei tundnud, et olen temast vaimselt üle (kahjuks seda paljude meeste puhul tunnen). Kõige tähtsam, ta mõistis ka mu tööd. Ma ei pidanud vastama rumalatele küsimustele, kas ma ikka tean, et mehed kannatavad ka jne, vaid ta päriselt ka mõtles kaasa, näiteks, miks naised püsivad vägivaldses suhtes.
Pikka proloogi ei tahaks kirjutada, aga kõik sujus, liikusime pigem aeglaselt, ei olnud ülepeakaela armumist. Mõlemad üsna aktiivse ja sportliku eluviisiga inimesed. Mõlema töö on väga tähendusrikas, mõlemad ambitsioonikad. No esialgsel prognoosil täielik powercouple. Ma tundsin end ülihästi, kui talle läks korda, mida ma arvan, kuidas ta oma karjääris liikuma peaks. Mina muidugi kogu selle 1.5kuu vältel olin pigem ettevaatlik, ma ei avanud end, ma ei julgenud midagi väga loota, aga mees andis järjest enam signaale, et tema peale saab kindel olla, et ta on päriselt ka normaalne. Sõbrannaga naljatasime, et esimest kord on meie vestluses repliigid, mille puhul saab rohelise lipu üles tõsta, mitte punase. Ja just siis, kui ma tundsin, et olgu, ma vist võin natuke oma kaitsemüüre hakata langetama ja lubada tunda soojemat tunnet, mida mees oma tegudega tekitas…
Just siis oli üks õhtu imelik õhtu. Hommikul sain veel nunnu voice ja selfie, aga poole päeva, isegi reaalselt poole küsimuse pealt oli tüüp kadunud. Ta oli 1,5kuud mulle iga hommik kirjutanud “Tere hommikust” ja iga õhtu saatnud “Head ööd” sõnumi ning siis üks reede oli vaikus. Korra mõtlesin, et äkki on midagi juhtunud, aga siis sisetunne hakkas närima ja näris… Järgmine hommik ikkagi helistasin, vastu ei võetud, aga mingi hetk näen, et messengeris kirjutab. No see ei saa head tähendada. Ei tähendanudki, mees tunnistas, et tal on kahtlused ja kõhklused ning ta väga vabandab, et tal on mõtlemisaega vaja (enne oli jutt muidugi kui suurepärane ja tubli naine ma olen ning ühel hetkel tunneb, et meist saab väga hea paar jne). Eemm, ma olin nagu puuga pähe saanud. Mul on ka varasemates suhetes olnud kahtlused ja kõhklused, aga ma ei ole siis enam välja näidanud teisele poolele, et ma temast igati huvitatud olen.
See oli kui välk selgest taevast. No olgu, mis siis ikka, kui mõtlemisaega vaja, siis on vaja. Küsisin vastu, mida see minu jaoks tähendab, kui see on selline mõtlemine, et nüüd on kõik läbi, siis palun seda kohe öelda, mitte mind lootusega ootele jätta. Lisasin ka selle, et mõistan teda, aga samas on mul peas ka error, et alles oli tema poolt väga armsad sõnad ja isegi juttu, et ta ei sõida lähetusse minu sünnipäeva ajal (mu sünnipäev on 29.jan ja ma isegi ei mõelnud sellele, et ta peab olema siin vms, aga lause, et sõidan siis lähetusse hiljem, tekitab pigem turvatunnet). Siinkohal võttiski asi veidra pöörde.
Nimelt ei olnud ta päevi mu vastust lugenud. Nagu eelpool mainisin, olen olnud sarnases olukorras ja ma ei suuda lihtsalt enne edasigi elada, kui inimene on mulle vastanud. Peas mõtted, kuidas ta reageerib kas ta on äkki pahane, kas ta mõistab, kas tal on lisaküsimusi, kas saab ikka sõbralikult laiali minna. Mees käis küll messengeris ja oli seal active, aga minu tekst oli lugemata. No siis ma mingi hetk vihastasin ja saatsin telefoninumbrile sõnumi, et tegelikult selline minu ignoreerimine ja ootele jätmine on juba väga ebamehelik. Lõpus küsisin, kuhu pakiautomaati need panen (unustas oma airpodsid minu juurde). Siis päev hiljem ta vastas, et ta ei ole meelega mind ignoreerinud, olen tal kogu aeg mõtteis ja loomulikult peame rääkima, aga tal tuli ootamatult tööreis, aga on homme tagasi ja saame siis ükspäev kokku. No okei, ma rahunesin ja põhjendasin veel, miks mul asi ventikasse viskas ning olin nõus temaga kohtuma, et asjad ära anda. No ja arvake ära, kas seda teksti üldse loeti? Noup.
Mind paneb imestama see, et mehel oli võimalus see täiesti inimlikult ära lõpetada. See hetk, kui ta kirjutas, olin loomulikult löödud, aga üle kõige ma hindan ausust ja ka sellel hetkel tundsin, et ta on vähemalt aus. Edasine ignoreerimine tekitas aga suure viha. Enam ma õnneks muidugi ei ole vihane, see ei anna mulle midagi. Lihtsalt ei mahu pähe, miks oli vaja just nii käituda. Miks oli vaja veel korra õhku visata lause “saame kokku ja räägime” ning siis uuesti haihtuda? Seda enam, et sa tead, millega ma tegelen. Eks ma pean leppima, et seda vastust ma ei saagi teada.
Tulles aga nüüd selle alguse juurde, miks ma kirjutasin, et ehk suudan ma selle looga kedagi ka inspireerida. Ma ei saa öelda, et ma ülemäära haiget sain (1.5kuuga ei jõua suuri tundeid õnneks tekkida), aga ma olin väga pettunud. Instas nägin üht head teksti selle kohta. Eesti keeles on nii, et ma olen faasis, kus ma ei ole kurb või mõtlen sellele tihti, kohati kahetsed seda, et see üldse juhtus, samas oled õnnelik, et see juhtus, sa pole vihane, aga oled pettunud, sa ei igatse seda, aga sa igatsed seda tunnet, mis see sulle andis. Just nii oli ka minul. Mul tekkis üle pika aja lootus. Lootus, et mul on võimalik leida enda kõrvale keegi, kes hoiab mind ja kes väärtsutab samu asju, mis minagi.
Sellel päeval, kui ta kirjutas, läksin kinno tõsielul põhinevat Eesti filmi vaatama “Kellele ma naeratan”(mega hea film, soovitan väga). Pidime seda kusjuures koos minema vaatama. Film oli nii kurb ja oii, kuidas ma nutsin seal kinos. Nutsin nii, et oleksin tahtnud saalist välja joosta, kui ebaõiglane see elu on. Nii seal filmis kui ka minu enda elu (seal filmis muidugi sada korda rohkem, minu elu on ikka lill selle kõrval). Ma usun, et see film oli õigel ajal, nutsin end tühjaks. Ega mul muidugi järgmisel päeval ka ei olnud nii, et ohh, mul on nii hea ja elu läheb edasi. Pidevalt ju vaatasin, kas ta on mu teksti lugenud, kas ta on midagi vastanud. Näed, kuidas tüüp on active, aga ei mingit vastust. Aga mittevastamine on ka vastus. Mõnikord ei saagi seda discloseri. Minul on sellega muidugi üliraske leppida, sest mul on vaja seda lõpetatuse tunnet. Kohati aitab see sama blogi mul ka seda saada.
Järgnevatel päevadel oli nii, et mul ei olnud mitte ühekski õhtuks mitte ühtegi plaani. Seda juhtub kusjuures väga harva. Alguses olin veits kuri sellepärast, ma ei tahtnud ju kassida kellegi pärast, kes seda üldse väärt ei ole. Seda on aga vaja, mitte selle inimese pärast, vaid iseenda. Ma lubasin endale nädal aega igal õhtul olla kurb, pettunud, melanhoolne, magada palju ja lihtsalt olla. Mida ma aga sundisin end tegema, oli välja minek. Käisin jalutamas ja kuulasin kurva sisuga laule, tagasi tuppa jõudes oli alati veidi parem olla.
Elu iroonia oli muidugi see, et nädal hiljem olin ma üritusel samas kohas, kus ta endast oma viimase selfie mulle saatis. Ma istusin lauas näoga täpselt selles suunas, kus ta oli enda pildi teinud, aga ma ei tundnud enam midagi! Ma olin nädalaga lubanud oma emotsioonidel lihtsalt olla täpselt nii nagu need parajasti tulid. Muidugi siin mängib rolli ka selle suhtluse lühike ajafaktor, aga leinaprotsess on ikka sama. Kui su suhe läheb lörri või ükskõik, mis muu asi Su elus juhtub, luba tunda endal neid tundeid, ära mata neid maha! See aitab paranemisele oluliselt kaasa, päriselt ka!
Tulles aga Achilleuse kanna põletiku teema juurde, siis sellega on mul olnud nii, et on hakanud juba paremaks minema, tekkis lootus, et saan juba pikemaid distantse joosta. Sarnaselt aga selle datemise faasi lõpuga, hakkas mul valutama taas ka kand. Aga ma pole sellepärast õnnetu, ükspäev saab ta terveks nagunii. Nagu pole ka kurb selle lörriläinud datemisperioodi osas, ükspäev see õige inimene tuleb nagunii. Niikaua aga ma naudin oma vallalise elu kahesajaga! Mitte midagi ega kedagi otsides, vaid lihtsalt naudin seda oma elu nagu see mul on. Tunnistan, et olen see aasta omale väga igatsenud kedagi kõrvale, aga nüüd ma lõpuks päriselt tunnen, et ma enam ei otsi. Nõuandjaid on ju palju, et ära otsi, muidu haakuvadki igasugused külge, aga ka sellest tundest, et ma kedagi kõrvale soovin, ei saa kunstlikult lahti öelda, see peab samuti iseenda seest tulema. Praegu ma tunnen nii ja see on võimas tunne!