Hei-hei!
Kuna ma siin enda elu vahepeal jagan ja olen teilt saanud head tagasisidet, et lohutav on lugeda, et kellelgi samad mured on või et räägingi/näitangi seda elu sellisena nagu ta on. Mitte ei maali sotsiaalmeedias pilti, kuidas kõik kogu aeg imehästi on. Kuigi tunnistan, et ma isegi vahel näitan seda elu ilusamana kui see tegelikult on. Ausalt öeldes ma olin vahepeal ikka päris halvas kohas omadega. Üksinduse tunne, pikk haigus ja pikaaegne enesesüüdistamine, kuidas ma olen laisk, loll ja lohakas, olid oma töö teinud.
Seoses sellega, kuidas olen laisk, loll ja lohakas, siis sellele on nüüd seletus- ATH. Mul on ääretult hea meel, et ma hakkasin abi otsima ning selle diagnoosi sain. See seletab niiiiii palju asju mu elus ära, lisaks, iga päevaga aina enam saan selle diagnoosi osas aina teadlikumaks ning omandan tööriistu, kuidas ma saan end ise aidata. Ennekõike olen lõpetanud selle lõputu enesesüüdistamise, mis sõi mind elusalt. Ega ma ei rääkinud ju ka sellest kellelegi, tundsin häbi, et ma asjadega hakkama ei saa ning võin veeta tunde lihtsalt diivanil olles ning end seejuures vihates, miks ma siis ei suuda end kokku võtta. Välja see muidugi ei paistnud, aga see oli pikalt mu igapäevane võitlus iseendaga.
Muidugi, just kui hakkas taevas mu elus selginema, tuli pikk haigus (kokku 2 kuud + taastun sellest siiani), mis viis mu korralikult auku. Kui arst ütles, et mul on tekkinud pärast kopsuklamüüdia bakteri vastu võitlemist tüsistusena bronhiit, hakkasin ma lohutamatult nutma. Ma tundsin end nii kurnatuna, väsinuna, üksikuna. Pidin täitma ühe küsimustiku ja ainuke asi, millele ma 0 punkti andsin, oli see, et ma ei mõelnud sellele, et mul eluisu puudub. Ma tundsin lihtsalt, et olen elust nii väsinud. Ilmselt võimendas seda kõike ka see, et ma suvel tegelikult eriti ei puhanud (suur viga) ning haiguse aeg ei võtnud haiguslehte (teine viga, aga kui sa elad üksi siin kallinevas maailmas, siis haiguslehel rahakadu ei pane sellele mõtlema, et tervis on tähtsam). Ja siis ma muidugi mõtlesin, et mida ma hädaldan, paljudel on raskemad haigused, mina saan varem või hiljem ikkagi terveks. Nüüd ma aga mõtlen, et miks ma teen endale kogu aeg nii, et pisendan enda valu. See et ma “lohutan” end sellega, et kellelgi on veel hullem, tegelikult mind ju ei aita. Mul on sellel hetkel valus ja sellel hetkel on see minu valu ju minu jaoks kõige hullem. Õnneks teine antibiootikumikuur tegi mu siiski terveks ning päev enne pikemale puhkusele lendamist Indoneesiasse olid mu kopsud lõpuks puhtad ja olemine hakkas ka vaikselt paremaks minema, kuigi sinna lend oli ikkagi rindkerele valusavõitu. Tagasi lennates seda õnneks enam ei tundnud.
Tulles aga selle üksindustunde juurde. Tegelikult vahetult enne reisi kohtasin kedagi. Kokku suhtlesime kuu aega. Ma ise hästi usun seda, et iga inimene meie ellu tuleb mingi põhjusega, midagi meile õpetama (kuigi vahel mõtlen ise ka, et mis kuradi pärast nüüd siis seda või teist kogemust vaja oli). Nii ka see inimene. Eks ma enda peas ikka mõtlesin, et ei oleks nüüd seda, et lasen kellegi endale sp ligi, et end üksikuna tunnen. Igatahes ta hakkas mulle täitsa meeldima. Kuni juhtus see, mida olen eelnvaltki oma blogis kirjeldanud. Mees kadus ära. Olime pigem intensiivselt suhelnud. Kirjutasin talle üks hommik tere hommikust ja vastust ei saanud (muidu oli ta alati vastanud)). Üks päev suutsin nö kannatada, siis üle järgmine päev helistasin talle, vastu ei võtnud, paari tunni pärast saatis sõnumi, et sorry, kiired päevad ja et peab meie planeeritud nv ka tühistama. Kusjuures, fun fact, mehel oli mega kiire, aga iga mu IG storyt oli küll kohe vaatamas, kui olin midagi postitanud (tema nägu on mul seal ees esimeste seas, et näen seda kohe). Ma selgitasin, et minu jaoks tähendab selline ära kadumine ärevuse kasvu ning kellelgi ei ole tänapäeval nii kiire, et kasvõi tere hommikust saata või anda ise eelnevalt teada, et kiired päevad on.
Vastu sain üsna kummalise sõnumi, et tema ei ole pidanud kunagi kellelegi aru andma, mida täpselt teeb või kus on ja et tema ümber inimesed teavad, et tal oma aeg ja ruum ning et kunagi tegi ta veel rohkem tööd ning üle öö ta oma elu muutma ei hakka. Ma olin üsna hämmingus (varasemalt olime palju rääkinud, kuidas suhe on koostöö, kuidas peab üksteist austama, avatult suhtlema jms), et ma küsinudki, kus ta on jms, vaid väljendasin, et selline kadumine tekitab minus ärevust. Igatahes ma panin sellele teemale enda poolt punkti, mille üle ma olin väga uhke. No tegelikult oli seal veel minu jaoks mõningaid punaseid lippe, aga las see praegu jääda. Igal ühel meil oma kiiksud. Päeva lõpuks peame lihtsalt mõtlema, kas me aksepteerime inimest sellisena nagu ta on või mitte.
Miks aga ma enda üle uhke olin? Ma olen väga andja, mõistev ja andestav inimene. Ma olen üsna kindel, et kui ma ei oleks enesearengus selles kohas, kus ma praegu olen, oleksin ma selle suhtlusega jätkanud ning vastanud, et täiesti arusaadav, et kiire on ning võta ühendust siis, kui sul aega on ning nii olekski see situationship alanud. Ma olen uhke, et ma olen suutnud kehtestada piirid, mida ma ei lasknud enam nihutada. Ehk minu piir on see, et uus potentsiaalne suhe ei tohiks minus tekitada enam ärevust, vaid turvatunnet. Kuigi ma ikkagi tundsin veidi kaotusvalu (mis on täiesti normaalne isegi kuu ajalise suhtluse järel), siis pakkus mulle rohkem rahulolu see teadmine, et ma hoidsin iseenda heaolu.
Nüüdseks on aga veel parem see, et ma olen vist tõesti lõpuks saanud lahti sellest tundest, et ma igatsen kedagi enda kõrvale. Üks päev läksin poodi ja nägin jõuluasju ning mõtlesin, et issand, kui hea, et ma ei pea ka see aasta mõtlema, mida kaaslasele kinkida. Uinudes ma ei tunne enam puudust sellest, et ma tahaks, et keegi võtaks mu kaissu. Raskel päeval ma ei tunne enam puudust ka sellest, et mul oleks toetav õlg. Ma olen tõesti hakanud lõpuks päriselt nautima üksindust. See muidugi ei tähenda, et ma ei oleks avatud uutele tutvustele, seda ikka olen. Ma tunnen rõõmu nende asjade üle, mis mul elus on. Mul on ju parim pere, sõbrad, meeldiv töö ja hobid, millega saan tegeleda. Näiteks, ma saan nüüd taas jooksmas käia, mis täidab minu tassi enim.
Mu enesetunne on nüüd viimasel ajal olnud kordades ja kordades parem. Enne seda need viimased paar kuud olid ikka üsna rusuvad. Ma sain perearsti kaudu saatekirja psühholoogile ning esimene asi, mis tema vastuvõtul ütlesin, oli see, et ma tunnen, et elu läheb kiiremini eest ära, kui sellele järgi jõuan ning hakkasin nutma. Tänaseks päevaks tunnen, et ma olen nii õigel ajal abi saanud, mul on hetkel ATH kogemusnõustaja, ATH psühhiaater ning KKT (käitumiskognitiivne teraapia) psühholoog. Kaasa aitas muidugi ka pikk puhkus Eestist eemal. Ma usun, et me saame igaüks enda teekonnal omandatud vaimse tervise tööriistadega ise ka hakkama, aga kui asi ikka päris metsas on, on vaja kõrvalist abi.
Merli 🙂
Sidenote: jooksja, kellest “A kuidas Sinul läheb vol 10 ehk mis neil meestel viga on?” blogipostituses rääkisin, kirjutas mulle mingi hetk, et soovib siiralt vabandada, kuna ei käitunud minuga hästi. Vastasin, et minu poolt on asi chill. Ja ongi, mul on vaid hea meel, kui inimesed kohe alguses oma tõelist palet näitavad nagu nüüd ka see mees, kellest siinses postituses rääkisin. Ma ei ole vihane vms. Mul on nüüd mu rahu. 🙂