Kui Rander mu maha jättis, olin väga-väga kurb. Ta läks mu juurest ära nii, et tema asjad jäid suures osas maha. Voodil olid tema teksad, vannitoas hambahari, garderoobis riided ja esikus jope. Kadunud olid kaabu, kitarr ja raamatud. Arvasin, et see äraminemine on taas üks tema veidratest mängudest. Aga ei olnud. Pidin ise tervest majast tema asjad kokku korjama ja prügisse viima. Alles oli ta mind kaisus hoidnud, alles olime koos hommikust söönud ja järgmisel hetkel otsin majast kokku tema asju. Neil oli tema lõhn, nendega olid seotud meie ühised mälestused … kes on seda ise läbi elanud, teab, kui pööraselt valus see on.
Mul oli selleks ajaks tekkinud temaga traumaatiline seotus. See on psühholoogiline reaktsioon, kus üks partneritest tunneb tugevat kiindumus- ja tänutunnet iga kord, kui vägivaldne partner tema vastu hea on. Traumaatilise seotuse puhul läheb haigetsaanu lohutust otsima selle käest, kes talle haiget tegi.
Pärast seda, kui olime lahku läinud, otsis Rander mind peagi uuesti üles. Võin kinnitada, et see telefonikõne on olnud mu elu üks rõõmsamaid hetki. Ma ei olnud oma eluga heas kohas, kuidas oleksin saanudki. Mu hing olid rusudeks. Tema aga tuli ja oli jälle minu jaoks olemas. Kirjutas mulle luuletusi… Armastasin teda, kõigest hoolimata. Andestasin talle kogu tehtud valu ja reetmise. Meie suhe muutus lahus olles palju ägedamaks ja kirglikumaks, kui see oli kooselus olles. Koosoldud aeg oli nüüd kvaliteetaeg, mingit muud aega meil enam ei olnud. Ka tema suhtumine minusse muutus, ta käitus minuga lugupidavalt. Vähemalt alguses.
Samal ajal oli ta siiski avalikult suhtes teisega, minust oli saanud tema salasuhe. Suhe, mida ühiskond heaks ei kiida. Midagi sellist, mida peab teiste eest varjama. See tegi mulle tohutult haiget, ma olin ju ka olemas! Ma ei olnud tulnud kellelegi armukeseks, me olime olnud elukaaslased, me plaanisime luua pere. Ma ei suutnud nii kiiresti oma peas ja südames korrektuuri teha.
Kui oli vaja, salgas Rander mu kõhklemata maha. Ta võis mulle ka otse näkku öelda, et ma ei ole sinu juures käinud, kuigi just paar päeva tagasi käis. Seda nimetatakse gaasikeeramiseks – panna teine inimene kahtlema oma reaalsustajus. #gaslighting
Kui ma Randerilt küsisin, et kumba ta siis tahab, vastas ta alati: mõlemat. Ta ütles, et soovib, et oleksime mõlemad rõõmsad. Kuid see ei läinud kaugeltki nii. Randeri jutu järgi keegi kogu aeg nuttis tema kõrval – kui ei nutnud üks, siis nuttis teine.
Ma ei jätnud meie suhet enda teada, hoidsin Kadrit asjade käiguga kursis… just nii, nagu tema tegi mulle tol detsembriõhtul. Minu silmis oli ta võtnud minult elukaaslase, tema silmis olin mina teinud talle sedasama. Kas Randerit see kuidagigi kõigutas? Ei, ta jätkas. Tema jaoks oli see ilmselt põnev mäng. Ütles, et Kadri oksendab ja väriseb pikali maas, kui kuuleb, et ta on teda taas petnud … Olukord oli kontrolli alt väljas, aga keegi meist kolmest sellest ringist välja ka ei astunud. Saatana karussell keerles edasi ja järjest kiirematel tuuridel.
Kadri nägi minus kurjuse kehastust. Sain külge sildid nagu ahistaja, manipulaator, lits jms. Ta haukus vale puu all. Mina ei olnud Kadriga suhtes, Kadrile ei teinud haiget see, kellega mina magan. Talle tegi haiget see, kellega tema elukaaslane magab.
Ma ei ole ka ise alati mõistlikult käitunud. #reactiveabuse Minu pärast on helistatud mitu korda politseisse. Viimati tegi Rander seda selle aasta aprillis. Ta kurtis neile, et ma ei tule tema autost välja. Kui politsei uuris, et „miks te selle inimese oma autosse lubasite?“, katkestas Rander kõne. Ta ei saanud neile tõde öelda. Tol korral sain esimest korda teada, mis tunne on naistel, keda üritatakse vägisi midagi tegema sundida. Ma ei tahtnud temalt tookord sellist lähedust. Olin katki ja soovisin, et ta mind lihtsalt natuke kaisus hoiaks, et ma oma tasakaalu tagasi saaksin. Tema aga surus mu pea omale kaks korda jõuga sülle ja lootis, et pakun talle rahuldust. Ma ei teinud seda.