Kairi lugu osa I ehk esimesed märgid vaimsest vägivallast

Tutvusime Randeriga 2020. aasta sügisel, kui läksin tema juhendatavasse gruppi impronäitlemist õppima. Esimesest silmapilgust oli selge, et me meeldime teineteisele ja mitte vähe. Suhteks kujunes meie tutvus 2021. aasta juulis.

Kaotasin 2021. aasta alguses mõlemad oma vanemad, nad surid kolmekuulise vahega. Rander oli mulle sellel ajal toeks ning püüdis mu tuju üleval hoida. Ta kirjutas mulle ja oli lihtsalt olemas. Kord kutsus ta mind kaasa oma laulutundi, ta käis eraõpetaja juures laulmist õppimas. Sel päeval oli minu tütre sünnipäev ja ma ei saanud minna, aga Randeri sõbralikkus ja tähelepanu olid väga meeldivad ning ma tundsin, et minu lähedale on tekkinud keegi, kes minust hoolib. Hakkasime järjest enam koos aega veetma ning augustis kolis ta minu juurde elama.

Esimesed märgid vaimsest vägivallast

See juhtus 2021. aasta oktoobris. Käisime Kopenhaagenis improfestivalil. Olime hotellis, tema pikutas voodis, mina istusin tema kõrval. Olime vaikselt, mõlemad oma mõtetes. “Sinu tütar on lits,” katkestas ta vaikuse. Mu tütar oli sel ajal teismeline ning avastamas suhteid vastassugupoolega. Tema eluviis Randerile ei sobinud ja ta pidas vajalikuks anda sellele oma hinnang. Just sellel hetkel ja just selliste sõnadega. Ta tegi seda kohas, kus ma olin kõige kaitsetum – eemal on lähedastest, sõpradest, kodust. Olin võõras riigis, kust ma ei saanud joonelt ära minna. Olin jahmunud ja ütlesin talle, et kui ta ükskõik millisele lapsevanemale tema lapse kohta nii ütleb, saab ta tõenäoliselt peksa. Selle peale muutus Randeri pilk metsikuks, ta tõusis istukile ja sisistas, et kas ma tulen teda ähvardama. Ütlesin, et ei tule, aga nii lihtsalt ei öelda. Olin sellest väga häiritud ja püüdsin aru saada, mis just juhtunud oli. Mõtlesin, et ehk on ta stressis, võib-olla ei läinud tal töötoas hästi ja ta elab oma frustratsiooni ebasobival viisil välja. Püüdsin tema käitumise enda jaoks ära põhjendada. Edasi läks meil seal kõik hästi ja rohkem midagi sellist ei toimunud.

Koju tagasi jõudes hakkasid aga asjad juhtuma. Tema tujud muutusid täiesti suvaliselt, ta vihastas absurdsete asjade peale, muutus meeletult armukadedaks. Minu tütre isa on samuti näitleja ning meil oli tütrega plaanis minna koos vaatama lavastust, kus ta mängib. Randerile see plaan ei meeldinud ning kodurahu huvides pidin paluma oma sõbrannat, et ta läheks minu asemel. Ka ei tohtinud ma osta näiteks omaenda raha eest topsijogurtit, sest see olevat liiga kallis. Rander tegi mulle Exceli tabelis arvutuse, kus näitas ära, kui palju kallim on osta seda jogurtit väikeses topsis võrreldes kilo hinnaga. Kuna seda jogurtit ei müüdudki suuremates pakendites, siis pidin selle söömisest loobuma, et teda mitte ärritada. Aeg-ajalt meeldis talle täiesti juhuslikul hetkel hakata minu peal imiteerima füüsilist vägivalda. Näiteks pani ta mind keset kodutänavat auto kõrvale pikali ja hakkas mind mängult kägistama. See oli mulle nii ootamatu ja jabur, hakkasin naerma ja ütlesin, et ära tee, inimesed võivad arvata, et kägistad mind päriselt. Toas ta aga jätkas seda. Mingil hetkel oli mul juba valus ja palusin tal lõpetada.

Tema soovid ja etteheited mulle olid kohati nii kummalised, et ajasid mind naerma, kuigi tema võttis neid ilmselt tõsiselt. Meile meeldis käia koos ujumas. Ükskord teatas ta enne basseini minekut, et ma ei tohi temast enam mööda ujuda. See tundus absurdne ja pidasin seda naljaks. Olen temast kiirem ujuja, miks ma ei võiks temast mööda minna? Ühel hetkel ma tegingi seda. Selle peale ronis ta basseinist solvunult välja ja läks minema. Rohkem ma temast kunagi mööda ei ujunud. Kui talle basseinis järele jõudsin, jäin seisma ja andsin talle edumaa, et saaksin ise ujumist jätkata.

Üks tema peamine etteheide mulle oli see, et ma ei kuula tema sõna. Me elame 21. sajandil, naine ei pea mehe sõna kuulama! Oleme võrdsed partnerid ja üks ei peaks teisele kuuletuma, mõtteid võiks saada vahetada moodsamal viisil. Lisaks ma ei saanud kunagi aru, mille kohta ta seda ütles.

Ka hoidis ta silma peal minu kehakaalul. Kui kuhugi hakkas midagi tekkima, märkis ta selle kohe ära. Samuti jälgis ta kriitilisel pilgul seda, milliseid riideid ma kannan. Jõuluõhtul ütles ta mulle enne külaliste tulekut, et näen oma peoriietes välja nagu vanainimene, ning enne ooperisse minekut leidis, et olen jalga pannud sellised saapad, mida kannab ainult pööbel.

Need on mõned näited.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga