Olen Malagas, Torremoniloses rannas ja mõtiskelen siin elu ja olu üle.
Eelmise postituse lõpus mainisin, et reisikaaslane on alt ära hüppamas. Hüppaski. Olin/olen ikka meeletult tige. Minu maailma ei mahu, kuidas inimene suudab niimoodi teha. Küll aga mahub minu maailma mõte, et ilmselt elu hoidis mind ega lasegi minu ruumi inimesi, kes siia ei sobi, kellega ei saa arvestada ja kelle lubadused ei maksa midagi.
Teisalt mõtlen, et ju siis seda kõike oligi täpselt sellisel kujul vaja. Kõik juhtub põhjusega ja siin võib olla põhjus hoopis selles, et ma polnud pikalt puhanud ja üksi ei oleks ma finantse arvestades seda reisi nüüd ette võtnud. Nüüd olen aga nö sundpuhkusel. Pidin veebruaris Itaalias puhkama, aga haigestusin ja tühistan puhkuse. Tööl oli ka see aeg kiire ning Simba haige. Simba haigestumine + veeavarii oli rahakotti korraliku augu tekitanud ja kõik läks vaid hullemaks.
Tegelikult isegi nüüd, 2 päeva enne puhkust, reede õhtul, oli Simbal põiekivide operatsiooni järgne kontrollaeg, lisaks oli ta nädal enne terve elamise täis sirtsutanud ja olin ahastuses, kas nüüd ootab ees 1000€ operatsioon, et see üks kivi sealt kusitist kätte saada.
Hea uudis oli see, et ta suure tõenäosusega sellepärast niimoodi sirtsutaski, et see kivi tuli tal ise välja! Uuhh, milline pingelangus! Aga oli ka halb uudis. Tal on tekkinud song, mis tähendab ikkagi uut operatsiooni. Ma hakkasin selle uudise peale lohutamatult nutma. Mu kannatuse karikas oli täis saanud ja ajas üle. Isegi praegu võtab silma märjaks. Ma armastan seda looma nii väga, tema on stressis, mina olen stressis, JÄLLE miskit jamasti.
Arst oli nii armas ja püüdis mind igati lohutada, et see ei ole tegelikult midagi hullu ja ei ole ka keeruline operatsioon, lihtsalt tuleb teda jälgida, et seekord niidid peaksid… aga mul oli ju reisile minek! Ok, kindlustus hüvitab ka lemmiklooma haigestumise tõttu reisi ärajäämise, aga mu aku on lihtsalt nii tühi. Tunnen end vaimselt kokku kukkumise ääre peal olevat.
Siinkohal tahan taevani ja tagasi kiita Haabersti loomakliinikut. Nad pakkusid, et Simba saab olla nii kaua kliinikus kuni ma tagasi. Alguses tundus küll, et kuidas ma jätan niimoodi looma ja ise veedan kuskil Hispaanias toredasti aega. Siis aga mõtlesin, et kui ma jään koju teda valvama, oleksin ma iga tema kahtlase liigutuse peale pinges ja kliiniku ukse taga. Las ta siis olla seal professionaalide valve all. Ja nad tõesti mulle tundub, et lõpuks on hea arst, kellele päriselt läheb korda, mitte ei ürita sul 10 nahka koorida nagu see esimene kliinik.
Kusjuures esimesse kliinikusse kirjutasin kaebuse ka, kuidas nad ei märganud kive ja võtsid vereproovi valesti. Nemad endal süüd muidugi ei näinud ja sain veel ise vastu pead, et ma 100€ proovidega nõus ei olnud, mida nad igaks juhuks võtta tahtsid. Aga jumal sellega, kohtus ilmselt võidaks neid, aga kes see viitsib sellist teed ette võtta.
Igatahes, tulles siis selle minu mõtte, et elu mind sundpuhkusele saatis, tagasi. Ise olen selle avastuse üle nüüd päris õnnelik. See lohutab mind ja tahtsin ka teiega jagada, sest ma julgen olla haavatav. Minu tugevus on rääkida asjadest nagu nad päriselt on, mitte varjata naeratava maski sees, kuidas kõik on hästi. Hetkel ei ole, aga ma tean, et läheb paremaks, sest nagu Lennart Meri on öelnud:”Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis” ja selle jutu peale lähen kastan end meres ja päevitan edasi.
Olge tublid ja tsaupakaa!