Heihoo!
Selles postituses mõtlesin kokku liita statistika päriselu lugudega. Küsisin oma virtuaalgrupi naistelt, kes on vägivaldsest suhtest väljunud, miks just emana peaks vägivallatseja maha jätma. Kas ja kuidas on lapsed olnud ajendiks nende ja oma laste elu muutmisel ja kuidas on need muutused mõjunud lapsele. Mul on ülihea meel, et nii paljud emad olid nõus jagama oma kogemust. Saan teha lausa 2 postitust nende välja öeldu põhjal.*
Esmalt aga veidi tausta. Naistevastane vägivald on laialt levinud. Naistel ja meestel on erinev vägivallakogemus. Mehed puutuvad vägivallaga kokku eeskätt avalikus ruumis (nt tänaval), naised enamasti kodus. Sealjuures on Eesti naised (64%) langenud kodus füüsilise vägivalla ohvriks märksa sagedamini kui Euroopa naised keskmiselt (35%). Kui meeste puhul on vägivalla toimepanija sageli võõras või tuttav ja vägivallateol on enamasti tunnistajaid, siis naistevastase vägivalla toimepanija on sageli lähedane ja juhtunul on harva pealtnägijaid. Eestis vägivallatsevad naiste kallal sagedamini pereliikmed: 58% juhtudel, mida on märkimisväärselt rohkem kui Euroopas keskmiselt. Võrreldes naistega on meeste seas rohkem neid, kelle sõnul ei ole füüsiline vägivald põhjustanud neile psühholoogilisi tagajärgi.
2020. aastal moodustasid Eestis vägivallakuriteod ligi kolmandiku registreeritud kuritegudest ja iga teine vägivallakuritegu oli perevägivallakuritegu. Nüüd kujutage ette kui palju on Eestis lapsi, kes perevägivalda pealt näevad… Õnneks ma tean palju naisi, kes on vägivallaringist koos lastega välja astunud. Nende mõtted:
“Suhtest lahkusin, sest ei soovinud oma pojast samasugust meest kasvatada. Isa “eeskuju” oli nakkav ja mina olin peres madalama sordi inimene. Lapseta oleksin võib olla veel selles suhtes. Kindlasti ei oleks ma nii otsusekindlalt tegutsenud. Minu peamine motivaator oligi päästa laps ja hakata likvideerima või parandama seda kahju, mis oli juba tehtud. Tegelen sellega siiani. Laps on enesekindlam, iseseisvam ja hoolivam. Muidugi on see ka kasvades tulnud, aga sellega on vaeva nähtud. Põhiline – ta tahab olla teistsugune, kui isa. Tema mure oli juba pisikese poisina, et temast ei saa head isa. Nüüd olen kindel, et saab.” (Naine, 50a)
“Poeg hakkas kokutama kuna nn võõrasisa karistas nurgas seismisega tundidega. Füüsiliselt poeg ei kannatanud aga vaimselt küll. Kui hakkas mind peksma, siis 3 kuud hiljem lõpetasin selle suhte. Astu välja, tee kokkuvõte.” (Naine, 45a)
“Suhtest lahkusin, sest laps nägi jälle ühte korda pealt ja hakkas ise isale asju kilekotti panema, mida oskas (laps oli 2.5a) (mütsi, ühe soki, pluusi) ja ütles, et issi mine ära. Siis sain aru, et nüüd oli viimane piisk ja pean saama mehest lahku. Lapsel on siiani viha isa vastu ning vahel ei saa oma tunnetega hakkama ning käime vahelduva eduga psühholoogi juures.” (Naine, 23a)
“Mina lahkusin suhtest kevadel. Ma sain tagasi elujõu, energia, aktiivsuse ja kõik muu, mis oli mulda trambitud. Lisaks majanduslik pool… oleksin pidanud selle otsuse kohe tegema. Ma ei kahetse seda. Usun, et see oli üldse parim otsus, mis ma enda ja oma poja (1a ja 10k) heaks teha sain. Et kasvatada temast teist masti mees kui tema “doonor” seda on.” (Naine, 31a)
“Olles 32 aastane, võtsin selle otsuse vastu, sest vanem laps (6a) hakkas peegeldama oma isa käitumist noorema (2a) lapse peal. Ma sain aru, et nad õpivad tundma eeskujuna vaid mitte toimivat suhet, kus vanematel pole omavahel eeskujulikku suhtlust koduseinte vahel. Pidevad tülid, sest ema enda meelest püüab suhet hoida, saada lahendust tekkinud olukorrale, mis viib selleni, kus tõstatatud probleem jääb vestluses tähelepanuta ja saab loendatud, mida ema valesti teeb jne, ehk kõik jääb lahendamata. Soov oli anda lastele rahulik kodu ja eluterve ema.
” (Naine, 32a)“Lahkusin suhtest, kui olin 25, sest laps hakkas isa käitumist peegeldama ja ma ei soovinud enda miniale samasugust elu. Nüüdseks oleme oma elu eraldi elanud pea 10 aastat. Lapsel on väga tugev empaatia võime, oskab analüüsida isa ja isa poolsete sugulaste käitumist. Tema vaime tervis on kordades tervem, kui isaga koos elades. Isa on talle paar korda oma tõelist palet näidanud ja laps on tänaseks selle tulemusena teinud valiku, et ta ei vasta enam isa telefonikõnedele. Ta on jõudnud sellisesse vanusesse, kus hakkab ennast kehtestama ja isale see ei sobi. On olnud olukordi, kus isa hoiab teda füüsiliselt kinni ja ei lase kohtumiselt lahkuda. Samuti on olnud juhtumeid, kus laps tuleb ja ütleb mulle siiralt, et tal on minust kahju, et ma sellise inimesega koos elasin, kui ta jälle mõne sõimulaviini on saanud. Mina olen loonud lapsele turvalise keskkonna, kus ta saab ennast väljendada ja oma emotsioone näidata, neid analüüsida ja neist õppida. Isaga koos elades ei oleks tal kunagi sellist võimalust olnud.” (Naine, 35a)
Ma olen nende naiste üle nii uhke. Nende lugudes paistab välja, kui palju parem elu on nende lastel nüüd, kui nad ei ela enam igapäevaselt vägivaldses keskkonnas. Kui Sina, ema, oled praegu suhtes, kus on kasvõi vaimne vägivald, mille puhul sa arvad, et laps ei saa aru, siis tasub lapsega siiski rääkida. Last kuulata, märgata ning panna sellisel juhule tagaplaanile enda armastus ja ohverdus vägivallatseja manipulatsioonide rahuldamiseks. Emana on sul vastutus tagada lapse turvalisus, kui teine vanem/kasuvanem seda ei suuda.
*Emade lood jätkuvad järgmises postituses.
Related
