Hei-hei!
Peagi on ilmumas mu esimene intervjuu inglise keeles, kus intervjueerija küsis mu käest, miks ma vägivaldsesse suhtesse sattusin. Ütlesin talle pool naljaga, et daddy issues. Nüüd oli võimalus tööalaselt osaleda workshopil, kus räägiti teemal: „Vanglas viibivate laste vanemad.“ Äratundmisrõõmu jutumärkides oli oii, kui palju. Just lapse seisukohalt.
Ühtäkki, kui meile lasti videot, kus lapsed rääkisid, mida nad on tundnud ja tunnevad seoses kinnipeetud vanema osas, sain aru, et see teema on minus endas veel lahendamata. Kohati on mul hea meel, et Eesti riik on võtnud teema tegelemisele. Minu isa esimene kinni langemise lugu jääb 20 aasta tagusesse aega.
Minu üks välja elamise viis on kirjutamine, mis on osutunud mu suureks tugevuseks, teisest küljest olen muutnud sellega end haavatavamaks. Inimesed, kellele ma ei meeldi, jälgivad igat mu sammu ning hea on hakata kinni mu seisukohtadest, mida olen meedias avaldanud. Kuigi osa psühholoogilisi uuringuid toob välja, et inimesed, kes julgevad näidata välja oma haavatavust, on tegelikult tugevamad, kuna teiste arvamus ei mõjuta neid nii palju. Mu eesmärk ei olegi kõigile meeldida ja kindlasti ei suudaks ma kunagi sellepärast vaikida, et osa inimesi arvab, et ma ei peaks sõna võtma või nö „tegelema oma asjadega“ või enda pereprobleemidega, kuna minu isa on vangis istunud nagu mul üks sugulane avalikus kommentaariumis kirjutas.
Ma väga loodan, et neid kommentaare ei ole lugenud need lapsed/teismelised, kelle vanem on vangis. Niigi suur häbitunne, kohati peab olema tugev, võimalik, et isegi varjama vanema kriminaalset „karjääri“. Kui aga elad välja oma viha, on üsna tõenäoline etteheide „kas sa tahad lõpetada nagu su isa“, „sa oled kriminaali laps.“ Jah, olengi, aga mis siis? See kriminaal oli ja on minu isa. Lapsena ei ole absoluutselt vahet, millega su vanem hakkama on saanud, laps tahab ikka oma vanemat näha, kallistada ja aega koos veeta. Õnneks ma suurt ei mäleta, et teised lapsed või täiskasvanud oleksid mind sellel ajal taasohvristanud.
Mäletan seda päeva nii hästi… Jõudsin koolist varem koju, olin nii õnnelik, et saan näha Garfieldi multikat. Käis koputus. Küsisin, kes on. Öeldi, et tere, olen narkopolitseist ja meil on õigus teie kodu läbi otsida. Ma olin 11, ma ei teadnud, mida see sõna tähendabki. Ma olin üksi kodus! Kuigi mind oli õpetatud, et võõrastele ei tohi ust avada, aga ma avasin. Sõna „politsei“ tekitas nii palju hirmu, sõna „narko“ ei öelnud mulle too aeg midagi. Avasin ukse. Minu tuba otsiti ka läbi, minu silme all, minu ekskursiooninfo Kuressaarde võeti ka kaasa, tundus nende jaoks kahtlane. Ema oli küll selleks ajaks koju jõudnud.
Siis mulle meenus, üks õhtu, kui magama hakkasin jääma, kuulsin raadiost, kuidas 2 eestlast narkootikumide vedamise eest vahele võeti. Issand, kas nad rääkisidki minu issist? Ema oli ka olnud kahtlane, muudkui ütles, et issi varsti tuleb, issi varsti tuleb, aga ei tulnud…
Esimene vanglakülastus. Soome, Rakverest Tallinna sõit, laevaga üle lahe ning sealt edasi Vantaa vanglasse, mis ei ole sadamale just kõige lähemal. Ema luges enne sõnad peale, et nutta ei tohi, isal on raske. Mina olin 11 ja õde oli 6.
Järsku oli minu normaalsuseks saanud see, et isa nägin heal juhul korra kuus teisel pool lahte. Vanglas otsiti meid alati läbi, vanglas oli palju inimesi, kes märatsesid ja ropendasid, küll soome keeles, aga roppused õpitakse ikka ju alati esimesena ära…
Nüüd, spetsialistina töötades, saan aru, et mul oli juba ette suur tõenäosus sattuda vägivaldsesse suhtesse. Seda kinnitab ka Adverse Childhood Experiences test*, millega on võimalik teada saada, kuidas su lapsepõlvetraumad su täiskasvanu elu mõjutada võivad. Nüüd, 20 aastat hiljem, saan aru, kui palju asju oleks saanud teha teisiti. Mitte mina ega mu ema, vaid süsteem. Alustades sellest, et läbiotsimisel oleks pidanud olema kaasatud, kas lastekaitse või psühholoog. Keegi oleks võinud rääkida minuga, mu emaga ja ka isaga. Terve meie pere oli järsku süsteemis, aga me olime seal üksi. Minul esimest korda tuli see teema nö üles pärast viimast lahkuminekut, kui terapeutiga üritasime aru saada, miks mul on nii suur turvatunde vajadus, miks ma otsin seda meestest ning miks mul on vaja alati olukordade üle omada nii suurt kontrolli?
Ma täpselt ei mäletagi, kuidas see jutuks tuli. Hakkasin järsku rääkima, et äkki oli asi selles, kui isa läks kinni, tundsin mina end vastutavana. Mina kui pere vanim laps, ma ei tohtinud näidata emotsioone välja. Isal oli raske, ema oli väga kurb ning väikesel õel oli vaja eeskuju. Mina kui 11 aastane laps võtsin selle emotsionaalse rolli, et mina saan kõiki osapooli toetada (vaevalt ma seda niimoodi too aeg mõtlesin, aga kui tagant järgi endale psühhoanalüüsi teen ning sellealast kirjandust loen, siis see tundub väga loogiline). Aga kes mind toetas? Igatahes 29 aastasena rääkisin vanglakülastusest terapeudile nii nagu oleks see olnud tegevus nagu iga teine ühe normaalse peremudeli juures. Siis näed aga terapeudi nägu ja saad aru, et tegelikult see ei peaks olema ühe 11 aastase lapse normaalsus. Absoluutselt mitte.
Mäletan, kuidas olin alati nii väsinud koolis järgmisel päeval, kui olime isa Soomes külastanud. Need olid pühapäevased päevad ja tagasi jõudsime hilja… Uuhh, praegu ma siis siin istun, Superministeeriumi ees pargipingil, ja kirjutan. Ausalt öeldes on see valus teema, aga mul on hea meel selle üle, et see nüüd, 20 aastat hiljem, üles tuli. Lisaks, ma loodan, et seda postitust loeb keegi, kes töötab otseselt lastega, kelle vanem on vangis ja ehk see aitab lahti mõtestada ühe väikese tüdruku tundeid.
Rohkem mõistmist, hoolimist ja siirust!
Teie Merli
Adverse Childhood Experiences test:
https://www.npr.org/sections/health-shots/2015/03/02/387007941/take-the-ace-quiz-and-learn-what-it-does-and-doesnt-mean