“Don’t worry about a thing, Cause every little thing gonna be all right.” B.Marley
Kell 5.50 oli äratus, 6.40 startisime sadama poole, et minna praamiga Bahama Saarele nimega Bimini (piletid ostsime enne ära (https://gobahamasplus.com/). Ühe päeva kruiisi hinnaks oli 175 eurot, mis siis sisaldas sealse Hilton hotelli basseiniala pääset. Päris kallis, aga igati seda väärt! Isegi sellise ilmaga nagu meil oli, päike oli suhteliselt pilve taga ja õhtu lõpuks saabus torm ka, aga ikkagi täielikult väärt seda! Praam ise sõitis 2h, aga reaalselt läks nii umbes 3 tundi kokku, kuna nii minnes kui tulles käis esmalt enne laevalt maha saamist migratsioonitöötajad laeva läbi otsimas jms.
Esmalt külastasime Paradise Beachi ja see oli tõesti täielik paradiis või no üleüldse terve see saar ise oligi suur paradiis, ei olnud eriline turistikas, pigem väga jõukas vanemgeneratsioon või värskelt abiellunud tuuseldasid ringi seal. Ja no koha peal oli kõik kallis, väga kallis. Näiteks, tee maksis 5 dollarit, täiesti lambi toidud olid 15-20 dollarit. Samas aga leidsime mingi kohaliku pagari, kus olid ülihead kookosemuffinid ja koogid vaid 2 dollarit tükk, mis olid põhimõtteliselt otse ahjust.
Seejärel rentisime omale golfiauto, millega mööda saart ringi “kimasime.” Päevarendihind oli kaubeldav, pere käis mul paar päeva enne ja nemad maksid 50.-, meie saime 40 dollariga. Algus ma olin skeptiline, kas tõesti ikka selle peale nö raha raisata, et saar ise ju nii väike, aga tegelikult oli sellega seal ringi paarutamine omaette elamus ning kindlasti tasub seegi väljaminek teha. Liiklus oli seal vasakpoolne, vahepeal ikka juhtus, et sõitsin valel pool teed.
Õhtul oli meil siis aega nautida saare ainukese hotelli Hiltoni basseiniala (kes seal ööbida tahab, siis öö on alates 200 dollarit). Kokteile juues ja aega parajaks tehes saime seal mitme inimesega tuttavaks ja keegi ei suutnud uskuda, kas me tõesti lendasime 12h USAsse ja tulime veel selle väikse saare peale…Et miks ja kuidas selline mõte ikka. Et mitte ükski eestlane ei ole varem seal saarel käinud 😀 😀 Samas hotell oli soomlaste poolt ehitatud, et kui me meie rendikäruga müügimehega rääkisime, et oleme Eestist pärit, siis ta ütles, et jaaa, meie lipp on ju valge ja sinisega..Ja ühele teisele mehele jäi meelde, et oleme Lätist pärit, nii et close enough..
Õhtul aga läks ookean mõnusalt tormiseks, ei ole varem näinud, kuidas umbes 12 meest hoiavad laeva jalakäijate rampi kinni, et praamile pääseda ja peale sai suht paari kaupa. Hiljem selgus, et järgmine päev ühtegi praami sealt saare pealt USA poole enam ei tulegi. Uuuhh, saime õigel ajal ära käidud. Sellega muidugi seiklused ei lõppenud, kuna piirikontroll on siin väga-väga tugev ja terve laevatäie reisijate jaoks oli vaid üks piirikontrolör!! No algul oli 2, aga ei teagi, mis seal siis juhtus, aga jäi üks ning esimesena said USA kodanikud, siis laevameeskond, siis pered lapsega ning siis oli alles meie kord.
Ehk et kõik oli väga ilus ja tore, aga kui sinna reisida, tuleb arvestada, et piiri peal läheb väga palju aega ja tasub hoida soojemaid riideid endaga kaasas, sest praami peal konditsioneer huugas nii, et olemegi sõbrannaga pärast veidike tõbised..
Aga nagu ma ütlesin, et see oli kõike seda väärt, tõesti-tõesti tõeline paradiisisaar oma imeilusa ookeaniveega!