No tere-tere kõigile, kes seda lugu lugenud on või hakkavad alles nüüd lugema!
Esiteks, ma poleks uskunud, et rubriigis “Minu elu psühhopaadiga” 40 sissekandele järgneb ka 41.sissekanne, aga elu on üllatusi täis. Täna hommikul avastasin, et keegi on mulle mu kodulehe kaudu emailile anonüümselt kirja saatnud. Kirja sisu oligi siis järgmine: “Tere!
Lihtsalt infoks, et teaksid jobust eemale hoida – Olavi vahetas ametlikult oma nime ja ta uus perekonnanimi on Kraus. Tubli, et hoiad teema pildis. Kurb, et vägivallatseja saab lihtsalt nime vahetada ja endist tegu nagu polekski olnud.”
Ütlen ausalt, et korraks tõmbas seest õõnsaks. Ma isegi ei oska öelda, miks. Ilmselt mingisugune kehaline reaktsioon. Muidu ma olen sellest kõigest igati üle saanud, aga aju/keha mäletab, mida see inimene kõike mulle teinud on ja ilmselt sellepärast korraks seest õõnsaks tõmbaski. Läksin kohe oma juristist sõbrannaga rääkima, kas on ok, et sellest ka blogin. On täiesti ok, missest, et kuritegu on aegunud (kui 5 aastat sai täis, lasi ta avalikus kohtulahendis oma nime eemaldada), aga tegu on sooritutud ja kunagi on isegi üks kohtulahend selle kohta, et kui inimene on teo toime pannud ja kohtu poolt karistuse saanud, siis ohvril on ikkagi õigus sellest rääkida. Nii ma siis räägingi, minu kallal vägivallatsenud, Olavi Rattasepa, uus nimi on Olavi Kraus. Läksin kohe googeldasin ja temale kuuluvad ettevõtted tulid kohe selle nimega välja.
Ma ei tea, kes mulle selle info saatis, aga olen talle väga tänulik. Ma olen alati soovitanud naistel uue mehega tutvumise puhul nimi kohtulahendite registrisse sisse trükkida (seal on tulnud üllatusi, ka endal siin mõni kuu tagasi, üks meesterahvas oli päris usin rusika-ja narkomees olnud ja õnneks saigi juba suhtlemine tänu sellele infole eos lõpetatud). Mu käest on küsitud, aga kui inimene nime vahetab, siis ei saagi teada, mida kuritegelikku ta korda saatnud on. Tõesti, kahjuks ei saagi. Kahjuks ongi nii, et endine kurjategija saab nime muuta, olla edaspidi puhas leht. Küll aga ei saa mitte kunagi traumavabaks ohver. Jah, sellest on võimalik üle saada ning taastuda, aga need armid, mis vägivaldne suhe on tekitanud, on mingil määral jäävad. Näiteks, endal lähiajal juhtus see, et kogemata üks tuttav tegi ootamatult haiget, tõesti kogemata. Ma sain päriselt haiget ja hakkasin nutma. Mul tekkis ajus flashback sellest, kuidas Olavi mind ootamatult lõi. Aju ei unusta mitte kunagi, iga kogemus, mida me siin elus kogeme, talletub meie ajju ning me kunagi ei tea, mis trigger võib valusa minevikukogemuse esile tuua.
Igatahes olge ikka ettevaatlikud, suhteid luues püüdke märgata enda ümber ohumärke (muidugi ei tasu nüüd liiga paranoiliseks ka muutuda, on väga palju normaalseid inimesi). Kui oled suhtes, mille puhul ei ole kindel, kas see on ikka turvaline, siis küsi nõu; kas lähedastelt, ohvriabi töötajatelt või minu käest. 🙂
Olge hoitud!
Merli