Hei-hoo! Long time no see! Vahepeal käisin korra uuesti uurija juures. Algul oli endal hirm, ärevus nagu oleks midagi ise valesti teinud. Uurija tahtis lihtsalt mõned asjad üle täpsustada.
Nimelt, paberi puhul, kuhu O on alla kirjutanud, väidab tema, et ei ole seda kunagi näinud. Allkirja tunnistas, aga teksti mitte. No anna abi, kuidas ma saan kuskil mingi suvalise paberi tema allkirja ja kuupäevaga???!!!
Teine naerukoht. Näitasin uurijale O enda poolt postitatud avalikule instagrami kontot, kuidas kolm nädalat pärast luumurdu inimene tõstab 28kg kalaämbreid, mida videos veel ise ütleb. Uurija ütles selle peale, et selle aja peale paraneb ära. WTF?!!! WTF?! WTF?! Ma ei oskagi muud öelda, kui WTF?!
Edasi siis minu ja uurija vestlus:
M: “Kas luumurd oli fikseeritud?”
Uurija: “Jah.”
M: “Millal?”
U: “Mõned päevad hiljem.”
M: “Kui ta teie juures tunnistusi käis andmas, kas siis oli kipsis ka?”
U: “Kuidagi seotud oli.”
M: “Raudselt maksis kellelegi ning andis oma ID-kaardi, et see fikseerima läheks.”
U: vaikus.. “Oot, kas ta auto oli manuaal või automaat?”
M: “manuaal”
U: “Sul on üks pilt, kus on näha, et ta luumurruga autot juhib, see vist ei ole väga võimalik jh.”
Kolmas naerukoht, kui küsisin, kas uurisite, miks O end varjas. Uurija vastas, et ta oli öelnud, et ei võtnud võõraid numbreid vastu, kuna arvas, et tegemist on töökõnedega (naerukoht), tema töönumber sai kohe suletud (see on minu ampluaa töö juures, numbrite avamine ning sulgemine). Ma ei tea, kas siinkohal peaks kiruma Eesti politseid? Ometigi pidi mul olema kõige parem uurija…Ehk et pean sellegi üle siis õnnelik olema. Nii palju oli, kui küsisin, kas ta kriminaalkaristuse saab, siis selle peale vastati, et kindlasti.
A ja teise naise teema rääkisin ka ära. Küsisin, kas temaga võetakse ka ühendust, öeldi, et ei, tema ei puutu asjasse. Kindlasti see naine elab nagu printsessike kodus, ei mingit hirmuvalitsemist jms ja siis räägime, kuidas ühiskond astub vastu naistevastasele vägivallale. No halllooo, politseil on info vägivaldse psühhopaadi kohta, aga ei, tema naine ei puutu menetluse puhul asjasse 🙂 🙂 🙂
Muidu mul läheb isegi täitsa hästi. Naudin elu, olen rõõmsameelne, tegutsen, toimetan, naeran. Viimasel ajal meenuvad igasugused seigad, mis ajavadki lihtsalt südamest naerma. Näiteks, käisin sõbrannal külas, siis meenus, et suhte aeg pidin olema kl 23 kodus ja kindlasti minema taksoga ning takso tšeki oma mehele saatma 😀 Töökaaslane ütles selle peale hästi, et kuule, taksojuhid on ju ka meesterahvad, kuidas ta sellega küll nõus oli ning naersime mõlemad kõhutäie.
Täna olen töö juures konstakingadega ning meenus seik, kui käisime kinos ning panin kontsaga saapad, mitte üldsegi kõrged, siis kui härra seda märkas, nähvas ta, miks ma tema käest luba ei küsinud.
Leidsin lisaks veel märkmiku vahelt nimekirja asjadest, mis mul oli ära keelatud:
1. Reisimine
2. Peod, üritused, sünnipäevad, istumised
3. Riietus
4. Meikimine
5. Maniküür
6. Trenn, jõusaal, poks out.
Selle peale ütles üks kallis inimene mulle, et vangis olijatel on ka rohkem õigusi. Huvitav, kas ma olen jõudnud tervenemisprotsessiga järgmisesse faasi? Enam ma ei olegi nagu vihane ja veel vähem kurb, lihtsalt nii naerma ajab. Kohati muidugi see, et ise olin nii rumal, teisest küljest, et kuidas üldse kellelgi saavad nii idiootsed mõtted peas olla.