Eile oli raske päev, niii väga raske päev. Hakkasin instas followma ta naist ning ta võttis mu kutse vastu (tal oli konto privaatne) ja oh üllatust…Kui ma veel ise sisimas natuke lootsin, et äkki on nad nüüd alles ära leppinud, aga kus sa sellega. Tal oli seal pildid… jõuludest, kus O saatis mulle veel pilte, see sama kuradi kuusepuu, kus rippus ka minu kingitud jõuluehe. See naine tundus õnnelik. Samas piltidel näitasin mina ka, et olin O-ga õnnelik…Siis see maja, millest O pilt oli, kus ta perega oli käinud Ida-Virumaal, oli hoopis selle naise maja Viitnal!!! Käisime mingi aeg O emale Jyskist morti ostmas, no arvake ära, kellele see hoopis oli…
Ohjah. Eile sain siis lõpuks nutta, mida ma nii soovinud olin, aga see nutmine ei olnud tegelikult hea. Ma niiii väga võitlesin endaga, et ma ei võtaks O-ga ühendust. Oleks tahtnud küsida, kas üldse midagi tema tunnetest, kingitustest, kaisutamisest, hoolimisest tõsi ka oli või oli see kogu mängu osa lihtsalt?!
Teiseks tahtsin niii väga sellele naisele saata kõik, kõik tõendid, mis mul on. Tahaks niii väga sellele mehele kätte maksta ning et ta teaks, et see olin just mina. Mõistusega saan ju aru, et paneksin end ohtu ning ma ei saa kedagi teist päästa, aga just nii ma tunnen. Mul oli endaga ja on siiani suur võitlus iseendaga, et ma ei susi rohkem midagi.
Ja teate, mis, mis mind praegu ka aitab. See, et ma sellest kirjutan, see, et ma tahan selle loo avaldada, see, et ma tahan, et minu lugu aitaks teid, kes te seda loete, kui olete samasuguses olukorras. Ma ei saa ju olla eeskujuks, kui ma ise alla annan. Seega ma ei anna alla, ma olen tugev! Haavatav, aga tugev!