01.02.2018 käisime paariteraapias, seal samas, kus tema käis ja väidetavalt öeldi, et võti on minus. Kaaslane püüdis seal igati mind maha teha, rääkida, et mul on valetamisega probleeme, ma ei pea kokkulepetest kinni jms, aga meie terapeut sai väga hästi aru, et mina ei ole see, kes hull on, vaid mees ise oma nõudmistega. See ei ole normaalne, et mees ütleb, mis kleite võib kanda, mis värvi küüned peavad olema, kas võib meiki teha või mitte.
Näitasin talle nii oma „lühikeste“ kleitide pilti kui ka sünnipäeva meigi pilti, mida psühholoog pidas igati normaalseks. Seda kõik oli nii hea kuulda, et professionaal on minu poolel tegelikult, tegelikult ei ole mina see, kes segi peast on. Mu härrale see asi muidugi ei meeldinud, tahtis lahku minna, siis olin mina jälle see, et misasja…Ma loll arvasin, et äkki nüüd ta hakkab aru saama, kui kolmas osapool, kes meid mõlemaid ära kuulas, ütleb, et mu mehel on liiga ulmelised nõudmised. Kus sa sellega…Mind hoiatati, et paariteraapia teeb asja hullemaks ning nii see on läinud ka.
Kleit, mis puruks rebiti ja mille peal tantsu löödi (Kadi Kärmik Design looming oli muidu).
06.02 pidime uuesti minema, aga mu härrake ei tahtnudki enam tulla ja siis tundus mulle endale üksi minek isegi parema ideena. Meie psühholoog on täiesti minu poolel, me rääkisime 2,5h (seansi aeg on muidu 1,5h) ning ta rääkis mulle, milline on elu sellise mehega ja et kui ta näeks, et mu mees muutub, siis ta ütleks mulle seda, aga 52 mehest, keda tema nõustanud on, on minu oma kõige hullem ning ta on üsna kindel, et sellest asjast head nahka ei tule…
Ja pean end ette valmistama selleks, et pean riigist põgenema, sest temasugused mehed ei jäta rahule. Ma olin hämmingus, põgenema?! Kas see asi on tõesti nii hull, et ma pean jätma oma kodu, töö, sõbrad, pere, et üks mees mind lahkuminemise järel ei türanniseeriks? See tundus liiga hull…Ta tahtis mu otsust, ma ei suutnud talle seda anda, emotsioone oli liiga palju.
Meie psühholoog helistas pärast seanssi talle, et meil läks kauem (palusin tal seda teha, et mu mees ei arvaks, et ma kuskil hooramas olen) ning mu kaaslane oli ise kohe kõne alguses öelnud, et teeb ise selle otsuse ning jätab mu maha. Wow, wow, oo happy day. Jättis ta jee, kahe päeva pärast oli nagu viis kopikat kraapimas tagasi nagu ta armastab öelda, et mina käin tema ukse taga kraapimas…
08.02 käisime koos kinos fifty shades of greyd vaatamas, seal me armusime ära jälle. Ninnunännu ning ta ütles, et ta annab järgi ja muudab end ise. Wow, wow, wow. Ma loll jälle uskusin.