Vahepeal läksime millegi pärast uuesti jälle lahku, ma isegi ei mäleta enam, mis see viimane põhjus oli. Läks uuesti 2 päeva mööda ja voilaa, koos me jälle olimegi. Nüüd siis nö sõpradena, kõik oli uuesti ilus ning tore, kuniks ta ei uskunud, et nv-l peol käisin, kuigi olin terve nv kodus pooltõbisena ning tegin oma koolitööd.
Ma saan aru, et tal on mind raske usaldada, kuna temaga petsin enda eksi ning astusin uude suhtesse, aga see on juba liig, mis liig. Nüüdseks on asi vähemalt nii palju paranenud, et ta ei sõima enam, ei ole ähvardanud, lubas, et nii enam ei tee ja on aru saanud, et mingite karistuste välja mõtlemine mulle ka ei aita. Nüüd on aga meil selline staadium, et KUI MINA tahan temaga koos olla, siis ei tohi ma mitte kuskil käia ehk mul ei tohi olla ühtegi üritust.
Ma arvasin, et suudan juba sellest kõigest üle olla, aga ma ei suuda. Miks ma olen selles inimeses nii kinni? Miks ma ei suuda ära minna? Vahepeal ma ikka mõtlen, et tal on raske, tal on raske minna üritustele, kui tal on selline minevik, kui tema tahab alkoholist täiesti eemal olla, sest tal on need lõppenud peksmiste või petmistega, et ma peangi talle toeks olema.
Teine hetk ma tunnen, kuidas tapan iseennast, kuidas vajun vaimselt aina madalamale mülkasse, kuidas ta piirab mind, kuidas ta proovib mind muuta selliseks nagu tema normaalseks peab. Tema ju suudab 100% pühenduda ja lõpetada tegevused, mis mind häirivad.
Näiteks, mulle ei meeldi, kui mees suitsu teeb, tema jaoks ei ole probleem see maha jätta, sest tema tuleb mulle vastu. Mulle ei meeldi, et ta tahab uuesti võlgade välja nõudmisega tegelema hakata, tema tuleb mulle selles osas ka vastu. Miks mina siis ei saa jätta reisimist, üritusi, sünnipäevasid?! Miks minus tekitab see trotsi, aga temas mitte? Kas sellised asjad on omavahel üldse võrreldavad?