Kui te lähete valimiskasti juurde, siis mõelge korraks sellele, kui palju on meil mehi parlamendis ja kui keeruline on rahvasaadikuks saada naisterahval. Me peame rohkem tööd tegema ja vaeva nägema ning end tõestama, sest oleme naised. Palju aega peab tegelema kommentaaridega „kuidas, lilleke, sa siia said?“ või lugema uudiseid pealkirjaga, milline oli peaministri kleit vms. Üle maailma pääseb parlamenti naisi vaid 25%! Nendes riikides, kus on naisi rohkem avalikus sektoris võimu juures, esineb vähem perevägivalda. Usun, et meil on ka poliitikasse vaja rohkem naisi, kes suudavad ühiskonda tuua pehmemaid väärtusi, mõistmist, eetilisust ja ausust.
Statistika järgi esineb Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega kõige enam füüsilist vägivalda ja kõige sagedamini on vägivallatsejaks mees ning kannatajaks naine. Tihtipeale on peres ka lapsed, kes isegi, kui vägivalda otseselt pealt ei näe, kuid kuulevad, elavad traumat läbi nii nagu oleks seda ise kogenud. Ehk teema, mille eest mina kõige rohkem seisan, on loomulikult lähisuhtevägivald. Minu missioon on, et Eestis ei oleks ühtegi naist ega last, kes peaks kannatama mehe/isa rusikahoopide või pideva vaimse terrori all. Olen olnud nüüdseks juba üle 4 aasta nende perevägivalla ohvrite hääl, kes ise avalikult rääkida ei julge, kuna nende hääl on vaigistatud.
Kurb on see, et aastal 2023 õigustatakse endiselt liiga palju perevägivalda. Endiselt levivad ohvrit süüdistavad arvamused: „see on peresisene asi“, „ju siis naine pidi ikka ise midagi tegema, et peksa sai“, „miks ta siis ära ei lähe, kui mees nii halb on“, „aga naised on ka vägivaldsed, miks sellest ei räägita“.
Perevägivald ei ole peresisene asi, kuna see läheb aastas riigile maksma 116 miljonit eurot! Ehk ühiskond maksab iga füüsilise või vaimse rusikahoobi kinni. Ema, kes on vägivaldses suhtes, tema töövõime on vähenenud, ta võib kannatada depressiooni käes, ta võib vajada ravimeid, psühholoogilist abi jnejne, samuti vajavad teraapiat tema lapsed. Ja isegi kui see ema saab vägivallaringist välja, võtab vägivaldne mees uue naise, kelle samamoodi katki teeb.
Perevägivalla tõkestamiseks tuleb jõulisemaid samme astuda ja alustada tuleks õigusaktide muutmisest, sest praegu on kindlasti üks põhjus, miks vägivald meil nii lokkav on, sest vägivallatseja võib ja ei järgne tema elu oluliselt ebamugavaks tegevaid karistusi. Karistused on meil ausalt öeldes üsna naeruväärsed. Alles hiljuti oli meedias juhtum, kus on teada, et mees oli füüsilist vägivaldne naise vastu ja juhtum lõpetati oportuniteediga ehk mees võttis küll süü omaks aga kriminaalkaristust ei järgne, lihtsalt rahatrahv, mis sisaldab sealhulgas ka lõhutud ukse kinni maksmist. Vägivallatseja vägiteole pandi hind, aga see hind, mida ohver peab oma vaimse tervise taastamiseks maksma, seda ei maksa mitte vägivallatseja, vaid ühiskond. Seda tuleb muuta. Vastutus tuleb panna teo toimepanijale! Riik saab oma seadusandlusega seda muuta.
Vägivalda ei õigusta mitte miski. Isegi, kui naine on päriselt lõdvate elukommetega (mida tihtipeale naistele etteheidetakse) või näägutab mehe kallal liiga palju, ei anna see teisel indiviidil õigust tõsta käsi endast nõrgema vastu. Selle asemel, et panna vastutus ohvrile, kes vastu maad vihahoos järjekordselt pikali löödi, võiks küsida mehe käest, miks siis tema ära ei lähe, kui naine toob temas vägivalda esile? Meenub kohe üks juhtum, kus sellist olukorda pealt nägi laps, kellele ema elu ja surma vahel hinge vaakudes karjus paluvalt, et kutsu abi. Väike tüdruk karjus nii kõvasti, et naaber kutsus politsei ning ilmselt päästis sellega ka oma ema elu. Siinkohal peab meeles pidama, et tihtipeale ei lahkuda vägivaldsest suhtest, kuna hirm on nii suur.
Siit tulebki kolmanda väite „aga naised on ka vägivaldsed“ vastuargument. Suur erinevus on selles, et vägivaldses suhtes naised tunnevad hirmu, surmahirmu, hirmu lastest ilma jäämise osas, sest mehel on rohkem raha ja võimu palgata kallimad advokaadid, sest mees on löönud sind mitu korda vastu maad pikali ja sul on alust arvata, et ta võib sind ja su lapsi päriselt ka ära tappa.
Need olid mõned näited, millega mina igapäeva elus ja töös kokku puutun. Need peaks olema näited, mida peaks saama rääkima ajaloo kontekstis, mitte praegu, aastal 2023. Minul on see julguse ja mõistuse hääl, et seista nende eest, kes seda ise teha ei saa. Sina aga saad anda oma hääle ja aidata minu sõna levitada, et teisedki annaksid oma Riigikogu valimistel Lääne-Virumaa ringkonnas hääle, et anda minu julguse ja mõistuse häälele suurem kaal ühiskonnas!
Merli Kaunissaar, Lääne-Virumaa kandidaat nr 167
