Kohati ei oskagi millestki alustada. Endast on nii kahju, nii kurb ja samal ajal vihane, miks ma üldse olen lasknud end kui rämpsu kohelda? Selle postituse raames lugesin tekste läbi ja mõtlen appi, üks endast lugupidav naine ei tolereeri ju sellist asja. Kogu selle jura sees olles kadus nagu ratsionaalne mõtlemine, uskusin, et kui ma asjad lahti seletan, siis ta saab aru ja tema sõnade järgi saigi, kuni järgmise korrani. Lõpuks muutusin ka ise toxicuks, ütlesin asju, mille üle uhke ei olnud, aga mille üle uhke olen, on see, et mina jäin lõpuni truuks ja ausaks, mida selle mehe kohta öelda ei saa. Ausus ja truudus käivad temast kaarega mööda. Ma arvan, et tegemist on nartsisstliku patoloogilise valetajaga, petja ja vaimse vägivallatsejaga (pidevad manipulatsioonid). Ühe eksi juures peksis ta nende korteris külmkapi segi ja lõi ukse puruks (pärast seda, kui talle petmisega vahele jäi), mis annab märku ja füüsilise vägivalla ohust. Jumal tänatud tegelikult, et minu silmad avanesid 4 kuuga, mitte alles aastate pärast.
Oehh, kui meil tekkisidki arusaamatused ja ma püüdsin midagi seletada, miks ma end nii tunnen, sain hoopis ise süüdistused kaela, et vaadaku, mida ma ise teen ja et tema pole nagu mu vägivaldne eks (ma olen olnud füüsiliselt vägivaldses suhtes, mille osas ma kahetsesin, et seda üldse talle rääkisin, sest üsna tihti kasutas ta seda minu vastu ära). Lõpuks tundsingi end hoopis ise kehvasti, kuigi kui hiljem asjale järgi mõtlesin, sain aru, et see ongi gaslightimine. Krt, mina ütlen, mis mind häirib ja siis lõpuks räägime sellest, mida mina valesti tegin ning tundsingi, et tal on õigus. Kui aga sain jälle omaette olla, siis mõtlesin, et wtf was that shit, et need asjad ei ole ju nii. Eriti valetamiste koha pealt, kord ütles, et ajas asjad sassi, no ikka ju juhtub inimestel, aga tal juhtus kogu aeg…
Kuna ta aga järjest lubadusi murdis ja jälle jõi, tulid uued tülid peale ning lõpuks muutusin ise ka toxicuks. Tundsin end nii kehvasti tegelikult sellepärast ja siis justkui oli mu jaoks nö õigustus olemas, miks ma luban temal endaga nii halvasti käituda. Lisaks oli tal kombeks nii teha, et alguses lendab peale ja siis lõpuks tunnistab, et tegi vea ja põhjendab, miks ta käitus nii nagu ta käitus ning minul tekkis jälle lootus, et ehk saigi aru (manipulatsioon!). No kuni järgmise korrani siis jälle. Mõned stiilinäited (a see oli ka mega tüüpiline, et tülide vahel ta muutis järsku teemat, siin siis nt “vaata, kui lahe sokk mul on 🤦♀️):
Kusjuures nüüdseks tean, et ta oli sellel ajal mind juba petnud ühe oma eksiga, kellega ta juba aastaid tagasi lahku läinud, Retrobestil. Sellele eksile ofc rääkis, et ta on vaba ja vallaline. Kummaline oli ka see, et pärast seda Retrobesti ma millegi pärast pärast vahekorda tema kaisus olles hakkasin järsku nutma, et palun ära mind kunagi peta. Ta kallistas mind kõvasti ja ütles, et ei peta. Mingi sisetunne vist andis märku mulle, mis eelneval päeval juhtunud oli. Muidugi see näitab ka mehe taset ikka, et pärast oma eksiga magamist, oli ta teda lehmaks ja libuks sõimanud. Teine “tore” asi oli selle asja juures see, et pärast seda, kui ta oli mind petnud, siis järgmine päev läksime mu perega tutvuma… Täielik südametunnistuse puudumine.
Nagu eelmises postituses mainisin, sai mul kahe kuu pärast ikkagi mõõt täis ja lõpetasin selle asja ära. Tavaliselt, kui ma mehele ütlen, et sellest asjast ei tule midagi, on mind rahule jäetud (v.a seal vägivaldses suhtes siis, temaga aitas lõpuks vaid 0 kontakt). See mees aga ronis tagasi, mul oleks võinud ju tuluke põlema lüüa, et seda nartsisstid ju teevadki, nad lihtsalt ei lase sind ära, aga ta muudkui käis ja ketras ning kammajaa muudkui kestis. Jällegi, alguses süüdistas mind, kuidas mina ei ole valmis probleeme lahendama…
Mingi hetk, tegelikult olin sellele juba ka varem mõelnud, aga ma ei olnud mingi stalkija või kontrollija, ma usaldasin inimest. Isegi siis, kui ta hommikuni pidevalt pidutses, ei arvanud ma, et ta mind petab, kuigi vaikselt hakkasid kahtlused tekkima. Näiteks, pärast tema sünnipäeva pidustusi oli ta öökapil kondoom (vabandas, et sõbrad kinkisid) ja ta vahetas väga tihti voodipesusid. Seoses pidutsemisega ma muidugi arvan, et tegelikult narko teema oli läbiv. See ei saa olla, et inimene suudab niimoodi pidutseda, 10-12h tööl olla, 3h trenni teha ja muudel päevadel kella 3-4ni arvutimänge mängida ja Netflixi vaadata. See selleks, ühesõnaga ma kirjutasin ta eksile. Sellele eksile, kes väidetavalt tal silmad siniseks peksis jne.
LOOMULIKULT TULI VÄLJA, ET TÜÜP ISE VÕTAB TEMAGA ÜHENDUST! See oligi mu jaoks nii kahtlane, et üks naine ei saa iga nv ise kirjutada, kui talle midagi ei vastata.. oii, ma olin pahane. Seal tuli veel igasugu asju välja, aga ei hakka siin neid detaile jagama. Aga suures pildis oli nende suhe olnud samade kammajaade küüsis, mis meil siis see 2 kuud olnud oli. Musterkäitumine… Naine hoiatas, et ta oskab väga hästi musta valgeks rääkida ja ennem oleks vallaline, kui selle mehega uuesti suhtes. Nüüdseks saan muidugi lõplikult aru, miks ta nii rääkis. A ja nii palju kui selle naisega suhtlesime, siis tema kindlasti see hull ei olnud seal või siis nagu Kristina Pärtelpoeg Salajuttude podcastis ütles, et tuleb hoopis küsida, mida see mees ise tegi, et naine hulluks läks. Ka mina tundsin lõpuks, et hakkan hulluks minema, käitusin nii nagu ma tegelikult ei taha suhtes käituda ehk loo moraal, tuleb märgata ka enda puhul punaseid lippe, normaalse inimesega oled ise ka normaalne. (Igaks juhuks täpsustan, et tegemist polnud selle eksiga, kellega ta meie koosoldud aja jooksul magas. Sellest teise eksi teemast sain hiljem teada.)
Mees muidugi vihastas alguses meie mõlema peale, oma eksi hiljem isegi ähvardas… aga mingi hetk ta sai aru, et minuga ei toimi enam see halvasti rääkimine ja ta muutis taktikat (vahepeal vihahoos ütlesin muidugi mina, et teen kõik avalikuks, mida ma nüüd ka teen, et teisi hoiatada selliste meeste eest).
“Fun fact”, enne, kui ta mulle selle traktaadi kirjutas, rääkis ta nädal tagasi eksile peo käigus (kui mina olin ta pikalt saatnud), kuidas tema oleks minuga suhte nagunii ära lõpetanud. Ja tegelikult soovib teda tagasi, et sellepärast ta minuga nii halvasti käituski (wow, tunnistas kellelegi teisele, et minuga halb oli). Sellel samal ööl muidugi kirjutas mulle ka pidevalt, aga siis ma tõesti ei reageerinud ta kirjadele.
Selle kirjutamise järel olin temaga nõus siis kohtuma, järgmisel õhtul oli mees juba muidugi peol ja tunnistas, et teeb narkot. No imeline.. suhtlesime ja vaidlesime veel edasi kuniks siis mina järgmisel nv-l peole läksin. Siis tuli lause, et ma lähen peole alati siis, kui tema ei saa tulla. Kusjuures ta arvaski, et ma lähen peole sebima ja et mul üldse keegi uus, et temast nii kergesti loobuda suudan. Nüüdseks tean, et ta rääkis neid sõnu, kuna ta ise käitus nii. A ja samal ajal, kui ta mulle maad ja taevad kokku lubas, oli ta juba datemisappides (tegingi endale uue kasutaja, et teada saada, kas ta on seal või ei ole). Seoses veel pidudega, mina läksin peole esimest korda suvel alles siis, kui ta maha jätsin. Meie ei käinud suve jooksul kordagi koos väljas. Ta sünnipäeva tähistamisel (toimus seal samas aiamaal, kus ta joomas käib aeg-ajalt) olin 2h kuni tal üks sõber üritas mulle kätt ümber panna, mille peale ehmusin ja karjatasin, et hoia eemale. Muidugi vaadati mind kui imelikku, aga minu meelest on imelik inimese privaattsooni niimoodi tungida, ma polnud mingi homie ta jaoks, vaid esimest korda nägime.
Lõpetasin temaga see sama õhtu jälle ära kõik. Tundsin, et ei suuda, mul olid närvid nii krussis sellest kõigest. “Viimase” piisa andis see, et ta JÄLLE jõi, kuigi ta teadis, et see on minu jaoks juba nii error ja alles oli jutt, kus ta tunnistas, et pidutsemist läks tõesti paljuks. Ta oli pikalt ka üleval, ütles, et ei saanud magama jääda, kuna tema töökaaslane (neil oli tööüritus Haapsalus ja võetud airbnb) tõi kellegi nende korterisse, kellega ta tuba jagas. No nüüd ma üldse ei imestaks, kui ta ise hoopis kellegi ära lohistas.
Aga krt, üks päev ma murdusin, hakkasin mõtlema, kas ma oleks saanud ise vähem plahvatuslik olla nagu ta ütles ja tegelikult mulle meeldib temaga koos olla (just ükspäev nägin head reelsi selle kohta, et kui sa ütled vaid, et igatsed seda tunnet, mis kaaslane pakub, siis on midagi mäda, sa pead oskama kirjeldada, mida sa kaaslases hindad, nt et ta pakub turvatunnet, ta on ambitsioonikas, ta on tark, ta oskab olukordi lahendada jms)… lahkumineku üks faase on see, kui hakkad kõike ilustama. Suhtlesime edasi, tüüp tuli 6 päeva pärast minu juurde, et tema on asjade üle järgi mõelnud ja saab aru, et niimoodi ta oma elu jätkata ei saa… aga sellest, kuidas mind lovebombiti ja jälle oma ühe eksiga mind peteti (ma sellel ajal endiselt ei teadnud petmistest midagi), juba järgmises postituses.