Kreeta 2025 osa II

Hei-hei!

Teisel autotripi päeval tahtsin mina minna üht koobast otsima, koobast ei leidnud, aga märkamatult jõudsime järgmisesse sihtpunki, milleks oli Balos laguun. Ok, see ei juhtunud tegelikult märkamatult, sest esmalt pidi sõitma 7km üles mäkke, kuhu viis tee, mis meenutas pigem kuumaastikku. Ausalt öeldes enda autoga küll sellisel teel ei tahaks sõita. See oli korralik challenge, aga üles parklasse me jõudsime. Auto sai sinna tasuta pargitud ning asusime teele. Alguses me muidugi ei teadnud, et jõuamegi laguuni, kuna levi ka hästi ei olnud. 😀 aga siis ühtäkki… omg, mida vaadet! Tõesti täielik laguun. Muidugi seal matkamine edasi-tagasi oli omaette väljakutse. Ma ei kujuta ette, mis seal oleks veel suvel tipphooajal, kui õues on 30C!

Algselt viis sinna ühtmoodi matkatee ja siis hakkas laguun paistma.

Meie jaoks olid need kitsed igal pool üli ägedad. Eriti see tüüp. Ta reaalselt poseeris piltidel igati. Tõesti jäi mulje, et ootab, millal turistid temast pilti teevad.

No see vaade!

Lihtsalt mega!

Ma käisin muidugi ujumas ka. Vesi oli äkki 18C, aga mõnusalt jahutav.

Üles tagasi matkade ootas meid juba tuttav kitseke.

Siin ka üks videoklipike sellest imelisest laguunist.

Pärast laguuni võtsime ette sõidu Elafonisi beachi poole, mis on tuntud oma roosa liiva poolest. Jällegi ootas meid ees pikk sõit mägedes. Tegelikult km ei olnudki palju, aga kurvilistel teedel annab ikka üles alla sõita. Tee peal avastasin ka ühe koopa, kus ma käia tahtsin, selle nimi oli Cave of Agia Sofia. Päris mõnus oli see, et seal ei olnud mitte ühtegi turisti peale minu, kuigi natuke kõhe oli ka, kuna seal lendasid ringi tuvid ning nahkhiired. Lisaks sealne pühakoda tekitas veidi kõhedust, aga elamus omaette oli siiski.

Koopasse sissekäik ja “tore” lugemine.

Koopa seest avanes mägedele imeline vaade ehk seal oli ilmselt surnutel mõnus puhata küll.

Niisiis, aga jõudsime päikeseloojangu ajaks roosa liivaga randa. Eks ootus oli veits suurem, pidi ikka veidi pingutama, et seda roosat liiva näha. Pildi peale jäi aga veidi paremini.

Elafonisi randa pidi samuti veidi jalutama. Autoga liiga lähedale ei saanud.

Siin on näha seda roosat liiva siis.

Ma ei olegi veel rääkinud linnakesest, kus peatusime. Chania, väike romantiline linnake. Täitsa saan aru, miks inimesed sellesse armuvad. Seal oli tõesti kuidagi õdus olla. Ilus rannapromenaad ja vanalinna vaade. Ja siis need kohalikud nunnud kassid, love it! Igatahes pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna!

Nii nagu minu kodune oranž Simbake, tahtsid ka seal oranžid kassid enim tähelepanu.

Need sinised värvid!

Ja sidrunipuud ning vaade mägedele!

Muideks, seal pidi olema selline traditsioon, et kui uksekoputaja sõrmes on sõrmus, tähendab, et seal majas on naine võetud. Kui ei ole sõrmus, on tegemist vallalise naisega.

Imemaitsev moussaka. Toit oli üldse igal pool imeline.

 

Paaril õhtul sai ka väljas käidud. Üks koht, kus tasuta sisse sai, oli nimega Klik bar. Rahvast oli muidugi väga vähe, kuna turistihooaeg ei olnud veel alanud ning kohalikud pidavat käima laupäeviti väljas. Meie siis muidugi magasime, sest järgmine päev oli ju jooksuvõistlus.

Ainuke inimene, kes ujumas käis. Ma käisin mitu, mitu korda. Minu jaoks oli vesi väga mõnus!

Mulle nii meeldis see vanalinn seal. Sai seal päris mitu jooksutiiru tehtud.

Üks päev sai käidud ka turul. Imeodavad hinnad. Ostsin mitu avokaadot ja apelsine ning kurki ja see kokku läks mul vaid 2.- midagi. Ja no need maitsed! Oeh!

Veel üks Chania vanalinna vaade teiselt poolt.

Selline see Kreeta reis siis oligi. Seal saarel oleks veel palju avastamist olnud, aga selleks oleks olnud kindlasti rohkem aega olnud vaja. Samas ma arvan, et saare ilusamaid aardeid sai nähtud. Tõesti väga, väga soovitan. Ma armusin sellesse saarde ning üleüldse, kui varem on mu lemmik riik olnud Hispaania, siis mul on tunne, et Kreeka on selle üle võtmas. Kreeka külalislahkus on midagi kirjeldamatut!

Reisimisteni!

Merli