Peale seda juhtumit katkestasin suhted oma lähedastega. Mõned kuud hiljem hakkasin lähedastega suhtlema, aga väga vähe. Mulle tundus, et minu abikaasa ja ühe minu lähedase vahel on midagi toimumas, aga ma ei saanud aru, et mis see on. Võiks öelda, et peale seda juhtumit oli meil „üsna“ rahulik. Käisime lastega Eestis puhkamas. Ühel reisil oli kaasas ka minu teismeline laps ka ja sinna sõites mängisid tema lapsed auto tagaistmel ning olid üsna häälekad. Järsku hakkas mees nende peale karjuma ja rooli taguma. Palusin tal lõpetada, aga mu lapses tekitas see hirmu. Minu laps ei võtnud algusest peale teda omaks. Ta ei tahtnud meiega väga koos käia ega nn ühises kodus olla. Kui mu abikaasa vahel minu kodus oli, siis mu laps oli pigem oma toas.
Peaaegu suhte algusest 3 aastat hiljem augustis ja peale metsamaja juhtumit jäin ma teist korda beebit ootama. Minu abikaasa oli väga õnnelik ja mina samuti. Oli plaan, et jään beebit ootama ja siis saan paar aastat kodus olla ning siis ostame uue kodu. Kogu
abielus oldud aja ma otsisin ka tööd sinna kanti, aga mu sisetunne jällegi ei lubanud tööpakkumisi vastu võtta. Muretsesin oma lapse pärast ja ei olnud nõus oma kodukohast lõplikult ära minema. Teda väga häiris see ja ta ütles, et ei mõista miks see kodukoht mulle nii oluline on. Kui rasedus oli juba piisavalt kaugel (9 nädalat), siis hakkas tema rõõm jahtuma ja ta sageli oli mures, et mis siis juhtub kui ta ühel hommikule enam ei ärka. Pidevalt muretses oma vanuse ja tervise pärast. Ta isegi mängis minuga olukorra läbi, et kui ta ühel hommikul surnud on, siis kas ma soovin, et tema lapsed teavitavad kõigepealt mind või tema parimat sõpra. Kuna ta oli töökohta vahetanud ja oli katseaeg, siis ta pidevalt ka rõhutas, et tema töölepingut ei pikendata.
Kogu selle jutu peale küsisin mina, et kas ta provotseerib mind rasedust katkestama või mis on tema taotlus? Siis vastas ta, et soovib minuga väga last saada. Vahepeal jõudsin ma käia ultrahelis ja kuulsin südamelööke ning nägin liigutamist. Kuna taustal oli ikkagi hirm, et mis siis saab kui mu mees sureb või kui ta töökoht kaob, siis olin sunnitud raseduse katkestama. See käis vaheldumisi, kui halb see uus töökoht on ja kuidas seal kõik on nii lollid ning ei saa tema tasemest aru ja kuidas ta jälle hommikul ei ärkagi. Siis jälle, et ta nii armastab mind ja soovib minuga pere luua. Kõik oli nii ebastabiilne. Raseduse katkestamine oli minu jaoks väga ränk ning haiglas olles olin murelik ning ei suutnud nutmist lõpetada. Ma olin juba inimvare. Selle taustal pidin olema tugev ja ei tahtnud, et mu laps ning kolleegid seda märkavad. Minu mehes see emotsioone ei tekitanud.
Katkestasin raseduse oktoobris ja novembris täitus meil 3 aastat. Tegin oma mehele üllatuse ja ostsin torti ning veini ja läksin koju. Tema sünnipäev on täpselt meie tutvumise kuupäeval ja ta soovis, et ärkaksin sellel hommikul koos temaga. See päev oli tööpäev, mina jäin kodukontorisse ja tema läks tööle. Kui ta õhtul töölt tuli, siis ei pidanud ta mind kuidagi meeles ja ma olin nördinud. Otsustasin magama minna ja tema tuli ka. Voodis olles väljendasin oma ootuseid ja ütlesin lõpuks, et ta on mõttetu mees. Olin just magama jäänud kui tundsin tugevat tõuget vastu selga. Selle tagajärjel kukkusin voodist alla. Mul oli väga valus ja esimese asjana katsusin, et kas mu hambad jäid alles. Järgmisena tundsin tugevat valu peas ja katsudes oli tunda suur muhk. Hakkasin nutma ja ei suutnud püsti tõusta, sest ma ei saanud aru, mis just juhtunud oli. Ütlesin läbi nutmise, et ma soovin oma lapse isale helistada, aga seepeale ta vihastas ja hakkas karjuma, et helista jah, helista jah.
Proovisin tagasi pikali heita ja otsustasin, et esimesel võimalusel sõidan sealt ära. Mõne tunni pärast tundsin end paremini ja sõitsingi oma koju. Järgmisel päeval kirjutas ta, et loodetavasti oli see meile mõlemale õppetund, kuidas mitte oma abikaasaga käituda. Temale igatahes oli ja ta vabandab. Mul oli peas suur sinine muhk, mida püüdsin meigiga varjata. Kodus olles märkas mu laps samuti, et ma olen end meikima hakanud. Tavapäraselt ma puudrit ei kasuta. Paar päeva hiljem pidime minema abikaasa ema juubelile ja ma olin murelik, sest kartsin, et mu muhku märgatakse. Enne juubelit ütlesin veel talle, et mul on nii suur muhk ja ta ainult muigas selle üle.
Umbes nädal hiljem jõudis mulle kohale, et tegelikult ta lükkas mind voodist alla ja ütlesin seda talle. Seepeale hakkas ta tavapäraselt karjuma ja käskis mul vait olla.