Kui lahutuse algatamisest oli möödas juba 5 kuud, siis kirjutas mulle üks naisterahvas, kes väitis, et on minu mehe uus elukaaslane ja juba 4 kuud. Et nad oli tutvunud peale meie lahutuse alustamist umbes 14 päeva hiljem. Seal klubis oli minu mees olnud ühe suvalise naisega, kellega olid koos hotellis. Petmist ma kahtlustasin juba varem. Uus elukaaslane ütles, et minu mees oli minu kohta kõike valetanud, isegi nime. Lõpuks oli see uus naisterahvas minu nime välja uurinud. Oma kirjades kirjutas ta, et mu mees on teda vägistanud, lükanud jne. Samuti on tarbinud narkootikume ja talle samuti pakkunud.
Kuna sellel hetkel olin ma veel ka ise nii katki ja käisin teraapias, siis see suhtlemine kaua ei kestnud ja ma ei soovinud neist midagi kuulda. Need asjad, mida minu mees minu kohta talle rääkinud oli, tegid haiget. Üks näide – need lapsed ei olnud üldse tema omadki, kui ma beebiootel olin. Kuidas ma olen peast hull jne. Lahutuse protsess võttis väga kaua aega ja kriminaalmenetlus lähisuhtevägivalla osas lõpetati, sest puudus piisavalt tõendeid ehk siis sain liiga vähe vaimselt ja füüsiliselt peksa. Eesti.
Umbes 8 kuud hiljem hakkas minu eksabikaasa mind ahistama. Ta soovis mind igal võimalusel laimata. Tegin politseisse avalduse. Mõne aja pärast helistas mulle uurija ja ütles, et Eestis on kahjuks nii, et kui ikka tuhat korda päevas ei helista, siis see ahistamine ei ole. Järgmisena hakkas ta mind laimama minu tööandja ees. Sellega seoses tegin politseile taaskord 3 avaldust. Uurija helistas ja ütles, et ei saa seda võtta minu ahistamisena, sest ta kirjutab tööandjaga ja tegemist on väga osava manipuleerijaga. Õnneks on mul võimalus lubada endale advokaati ja pöördusin tema poole.
Igatahes kokkuvõtvalt on mul tunne, et lähisuhtevägivalla teemasid ei võeta tõsiselt ja sageli võibki üks inimene jääda ahistama. Iial ei tea, mis sind järgmisel päeval taaskord ees ootab…