Ma lugesin su postitust, kuidas purjus naabrid räuskasid. Ja kuidas üks naine, kes ilmselt pole mitte kunagi vägivallaga kokku puutunud, arvas, et inimesed ikka tülitsevad…
Mina kogesin umbes 5-6 aastat tagasi, isegi mitte nii füüsilist vägivalda, vaid rohkem vaimset. Tagant järgi julgen ma küll öelda, et need tülitsemised olid kõige ehtsam vaimne vägivald ja algasid alati sellest, et mina olen lits ja panen üle aisa ja tema ei usu, et ma seda ei tee. Kuigi tol hetkel, kui see algas, siis ma tõesti ei teinud. Ma olin siis alles gümnaasiumi õpilane, lõpetamas keskkooli. Elasime noormehega eri linnades, aga nädalavahetused veetsime koos tema kodulinnas. Juba siis ajas mind marru see, kui ma nädala lōpus koju sõitsin ja Temaga igal hetkel ei suhelnud ja KOHESELT koju jõudes talle teada ei andnud, kus ma olen, siis tekkis sellest meeletu probleem. Tol hetkel olid mul roosad prillid ees ja arvan, et ju muretseb ja hoolitseb, kui armas.
Asusin tema kodulinna poole kohaga tööle kevadel eksamite aegu. Ja siis kui nö poole kohaga kokku kolisime, hakkas pihta see pidev tülitsemine. Tekkisid täiesti nosense asjadest. Peale eksamite tegemist otsustasin, et aitab, kuna mul tekkis ükskord juba täielik paanikahoog, hing jäi kinni ja õhku enam peale ei tulnud. Muidugi polnud mina täiesti ilmsüüta ja kui tema see purjus jauramine pihta hakkas, siis julgesin vahel ka vastu plõksida ja ennast tema süüdistuste eest kaitsta. Eksamid said ja otsus ta maha jätta sai tehtud. Pole eluski nii rasket otsust teinud. Ta palus ja mangus, vist isegi ähvardas endaga midagi teha, kui ma ta maha jätan, aga tol hetkel tegin südame kõvaks.
Pool aastat suutsin nii ära elada ja siis ilmus ta uuesti välja, ütles et on muutunud. Mina olin vahepeal tutvunud noormehega, kellega meil seks väga hästi klappis, aga kumbki suhet ei soovinud. Ma loll andsin ikka ekskutile andeks, lootsin, et ta on muutunud. Ta vahel ikka uuris, kas mul keegi ikka vahepeal oli ja kellega ma magasin ja läbi käisin. Ma alati ütlesin, et oli inimene , aga kuna see teema on minevik, siis ma ei räägi sellest, sest mind ei huvitanud tema naised, kellega ta meie lahus oldud ajal ringi sahmis.
Ühel päeval kirjutas mulle see kutt, kellega meil väga hästi seksi osas klappis. Uuris lihtsalt, kuidas mul läheb ja et ta on tagasi Eestis, et kui ma olen vaba ja vallaline, siis võiksime kohtuda. Ohjumal, siis mu häda sai uuesti alguse. Muidugi härra nägi seda ja hakkas kohe uurima, miks ma selle tolgusega suhtlen ja mis värk on, et ma kindlasti petan teda. Tuli välja, et nad on endised kursakaaslased ülikoolist ja ei taha halvasti öelda aga see seksisemu nägi ikka kuradi hea välja ehk isegi parema väljanägemisega kui mu kutt. Siis ta nõudis, et ma kõik üles tunnistaksin, kuidas ma litsi löön ja et ta jätab mu maha ja läheb ära.
Naljakas, ta ei läinud. Pakkis korduvalt asju, aga alati tuli tagasi. Igakord, kui ta joonud oli, siis ta hakkas seda sama seksisemu teemat leierdama. Paaril korral ta üritas mind lüüa. Kaks korda see tal ka õnnestus. Mina muidugi nutsin hüsteeriliselt, me karjusime mõlemad. Tema minu peale, mina tema peale (tema oli purjus). See hetk, kui ma noa oma kõrile tõstsin, sest ma tõesti enam ei suutnud, sain aru et aitab.
Järgmisel päeval pakkisin kokku tema asjad, tõstsin ukse taha ja otsustasin, et kõik! Mitte kunagi enam. Ta jällegi käis ja mangus ja palus, lubas enam mittekunagi juua… Aga miks ma seda kirjutan on see, et ma soovin südamest, et naabrid oleksid juba esimesel korral, kui me nii tülitsesime, politsei kutsunud. Minus endas polnud seda julgust tol hetkel, et talle politsei kutsuda. Ehk oleks paljutki olemata jäänud ja ma oleks sellest nõiaringist varem välja saanud.
Ma kohtusin mõned kuud hiljem oma praeguse elukaaslase ja lapse isaga ja nüüd on näha, milline on õige suhe. Muidugi me tülitseme, eriti kui mõlemal lained ülepea erivad, aga kindlasti mitte niimoodi.