Hei-hei!
2025.aasta viimane getaway reis sai tehtud Hispaaniasse. Lennupiletid võtsin marsruudil Helsingi-Malaga-Helsingi, kuna piletid olid niimoodi 100.- soodsamad. Soome läksin laevaga ja sellel teekonnal jõudsin käia veel ühel tädil külas Vantaal. Kui olin Malagasse jõudnud, siis sealt võtsin lennujaamast rendiauto. Olin bookinud selle RecordGo kaudu. Nädal aega autorenti maksis vaid 23.90.-! See on see, kui reisid väljaspool hooaega. 🙂
Esimese asjana külastasin Malaga lennujaama lähedal olevat ouletti nimega Designer Outlet Malaga. Näiteks ostan aastaid juba jooksutosse endale välismaa outlettidest. Teinekord võib saada head tossud poole soodsamalt kui siin Eestis ostes oleks saanud. Seejärel sai külastada ka üht Fuengirola ostukeskust ning edasi sõidetud Esteponasse, mis oligi mu reisi peamine sihtkohta.
Kui hakkasin Malaga lennujaama jõudma, siis lennuki aknast paistis outlet, kuhu hiljem shoppama läksin.
Esteponas oli plaanis lihtsalt niisama puhata ehk minu mõistes siis võimalikult palju magada, raamatut lugeda ja sporti teha. See kõik mul õnnestus väga hästi. Ilm oli selleks täpselt paras. Päeval oli veidi üle 20 C sooja, õhtuti kuskil 14C. Korra käisin isegi meres ujumas, kuigi vesi oli pigem jahe, aga pärast jooksutrenni oli see mõnus karastav.
Pildil näha mu väike armas rendikas, Fiat.
Pilte jooksurajalt
Esteponamas ma ei olegi varem käinud. Nii et see linnake oli minu jaoks täitsa uus ja pean ütlema, et mulle väga meeldis seal. Linn oli armas, puhas. Kõik vajalik olemas. Pikk rannapromenaad, mida mööda sai pikalt joosta. Nunnu vanalinn. Ainuke asi, mis minu jaoks imelik oli, oli see, et tegemist oli jõuludeaegse ajaga ja kõik kohad olid jõulukaunistusi täis, aga palmid ja lihtsalt jõulutuled ei tekitanud minus mitte mingisugust jõulutunnet. Kuigi sellega oli väga, väga palju vaeva nähtud. Näiteks liikluses oli pm iga ringtee peal suurelt tuled Feliz Navidad.
Selge ilmaga paistas Esteponast Gibraltar.
Oh seda jooksurõõmu, eriti veel uute tossudega.
Estepona trepp, mis on populaarne pildistamise koht.
Õhtune Estepona vanalinn. Äge oli see, et seal oli tänavaid, kus olid vaid üht värvi lillepotid. Siin piltidel siis näha rohelisi lillepotte.
No üldse ei tekkinud jõulutunnet seal.
Paaril korral sai ka matkamas käidud. Esimene koht, kus käisime, oli nimega Canuto de la Utrera. See on matkarada, mida soovitan väga, kui sinna kanti sattuda. Seal matkarajal sai matkata nii jõesängis kui ka kõrgemal mäe peal. Alguses läksime meie mööda jõesängi, kuna me ei märganud seda kohta, kust oleks saanud üles minna. Hoiatus, esimene variant on raskem. Korralikult sai mööda kive turnida. Vahepeal pidi end ikka alla libistama mööda kive või siis üles tõmbama mööda kive. Samas mulle väga meeldis. Meeldis ka teine osa matkarajast, kus sai kõrgemal kõnnirajal kõnnitud. Äge oli seal kõndida ja mõelda, et seal allpool sai ka turnitud. Kokku sai turnitud pea 6km ja aega kulus selleks 1h43min. Olgu öeldud, et meil oli pigem kiire tempo, aga reaalselt see pool aega üles alla suurte kivide vahel turnimine võttis palju aega.
See oli siis seal all pool Canuto de la Utrera matkades.
Ja need vaated siis ülevalt Canuto de la Utrera matkarajal.
Pärast matkarada sai käidud ka Banos de la Hediondas ujumas, mis oli kohe selle matkaraja alguses. Banos de la Hediondas on üks vähestest säilinud antiiksetest rooma termidest. Vesi ise oli kummalise lõhnaga sulfuurse ja rauarikka koostise tõttu ning temp 21C (see püsib aastaringi nii). Veel pidi olema väga kasulikud omadused, nt dermatiidi, ekseemi ja liigesevalude puhul. Meie jaoks oli see pärast rasket matka nagu kirss tordi peal.
Termidesse sisenemiseks viis selline trepp. Tundub üsna creepy. Oleks võinud muidugi ka mööda kivitreppi minna.
Kellel termide ruum klaustrofoobiat tekitab, siis tegelikult sai jalad avatumas kohas ka vette panna, aga ujumiseks oleks olnud seal liiga libe.
Teisel matkal sai käidud Fuente de Infiernos. Sinna jõudmiseks pidi sõitma üles kõrgele mäkke. See matkarada ise erilist muljet ei avaldanud. Vb kevadel, kui veed vulisevad, on seal ägedam, sest sellel ajal oli mäest alla tulevad ojad kuivad. Teatud kohtadest oli vaade muidugi ning sai ilusad pildid, aga sellist matkaelamust, mida Canuto de la Utrera pakkus, ei saanud.
Vaade ise oli muidugi seal Fuento de Infiernos ilus.
Siin siit altpoolt näha, et kuskil seal üleval sai matkatud.
Enne, kui tagasi Põhja poole hakkasin reisima, veetsin ühe päeva veel Benalmadenas. Nimelt mu tädid ja täditütar koos sõbrannaga tulid ka Hispaaniasse ning nemad peatusid seal. Kui olin nendega kokku saanud, siis läksime koos tädidega jooksuringile. Kuna nad resideerusid mäe otsas, siis pidime rannikule jooksmiseks alla jooksma 3 km. Alla minna oli lihtne, keskmine tempo oli iseenesest mega kiire, aga üles joosta. Oh well, see oli katsumus omaette. Aga jällegi, mega äge kogemus. Pärast jooksu käisime veel ühe tädiga mulle juba tuttavas Benalmadena sadama piirkonnas. Käisin seal viimati 2 aastat tagasi, kui üksi Hispaanias käisin, millest saab lugeda siin. Järgmisel hommikul oligi juba aeg hakata sõitma lennujaama poole ning selline see 2025.aasta viimane terapeutiline getaway reis saigi. 🙂
Benalmadenas asus mu tädide&co villa kõrgustes.
Nii et andis sinna alla joosta.
Ka Benalmadenas oli kõik jõulusäras.
Reisimisteni!
Merli