Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO, 2014) järgi väärkohtlemise kogemine lapsepõlves tõstab erinevate probleemide esinemise riski järgmistes valdkondades:
- terviseprobleemid: 2,3 x suurem risk vaimsete ja neuroloogiliste häirete suhtes, 1,5 x
suurem risk tervistkahjustavateks käitumisteks, 2,5 x suurem terviseteenuste
tarbimine; - sotsiaalsed ja käitumisprobleemid: 41,2 x suurem risk kiindumussuhte
probleemideks, 3,5 x suurem risk kehvemaks emotsionaalseks toimetulekuks, 2,4 x
suurem risk madalamaks eluga rahuloluks; - madalam kognitiivne ja akadeemiline võimekus: 1,8 x suurem risk kognitiivseks
mahajäämuseks, 1,3 x suurem risk akadeemilisteks raskusteks, 1,3 x suurem risk
keelearengu raskusteks; - majanduslikud probleemid nii kitsamas: 1,1 x suurem risk väärkohtlemist kogenul
langeda mängusõltuvusse nooruki- ja täiskasvanueas – kui laiemas vaates: toob kaasa
riigi majanduse ja sotsiaalse arengu aeglustumise.
Lapse väärkohtlemine on ka see, kui laps näeb vägivalda pealt. Nii et, ema, kes sa oled vägivaldses suhtes, paljuski on Sinu teha, et su lapsel oleks parem tulevik. Jällegi nende emade lühilood, kes on vägivallaringist välja astunud:
“Mina lahkusin just laste pärast. Isa viskas last (5a) vannis olles plast pudeliga vastu pead sest ta kiusas õde veidi (2a) ja laps hakkas nutma.
Ma jooksin kohale ja hakkasin lohutama. Pärast ütlesin, et ta tuleks lapse juurde, paluks vabandust ja loeks neile unejuttu lepituseks.
Ta hakkas mu peale karjuma, kui mul lapsed näpu otsas olid ja “lendas kehaga peale” nagu hakkaks lööma. Lapsed hakkasid hüstseeriliselt nutma. Pealegi läks aina hullemaks minu sõimamine laste ees- sain kõiki roppuseid kuulda laste kuuldes. Muid asju suutsin kauem kannatada aga need episoodid hakkasid häirima ja just see, et lapsed seda jama nägid oli viimane kõrs. Tulemuseks oli kodutuks ja varatuks jäämine aga see polnud enam asja väärt. Lapsed ei näe enam seda, kui jubedalt nende isa käitus ja nad ei saa enam tema juures olla, kui ta on joobes. Samuti nad ei ööbi tema juures. Olin siis 33.” (Naine, 36a).
“Lahkusin suhtest, kuna ei tahtnud, et minu laps (poiss) kasvaks kodus, kus on mürgine õhkkond, naisi alavääristav suhtumine, kurvad ja stressis vanemad. Parem 2 õnneliku, kui 1 õnnetu kodu! Lisaks leian, et lastele tuleks juba maast madalast selgeks teha, et kui koos ei sobi ja on vaeva nähtud, et toimiks ning ikka ei sobi, siis ei pea kannatama. Siis ei teki ka tulevikus neid paarisuhtes olevaid inimesi, kes suhtes vägivalda jms taluvad, kuna kuidas sa lähed lahku, vanemad ja vanavanemad ju aastaid koos kannatanud, siis järelikult pean ka mina kannatama.” (Naine, 35a).
“Minu vanemale tütrele oli ta kasuisaks, aga tema puhul oli see, et laps ei võinud kunagi teda issiks kutsuda. Tuli ta ellu kui laps oli 3. Ainult siis võis laps teda issiks kutsuda, kui mees purjus oli. Ka vanema tütre elu niiöelda seisis… Ma pidin kogu aeg jälgima, kas ta saab kedagi külla kutsuda jne… Nüüd tunneb ta end palju vabamalt, käib rohkem väljas, on sõbrannadega, käib mu õe ja ema juures palju rohkem kui varem…. Ma olen tegelikult alati olnud seisukohal, et laste pärast koos elama ei peaks, kuigi oma valikutega olen oma vanema tütre elu natuke rikkunud, aga samas on ta öelnud, et nüüd ta teab, milliseid märke jälgida, et tema sellist meest oma ellu ei leiaks.” (Naine, 36a.)
“Mina olin nii ajupestud, et uskusin pimesi, et kõik ongi minu süü ja, et mina olen ainuke, kes on lastele kahjulik.
Kuna ma aga olen ka kohutavalt järjepidev ja allaandmatu, siis otsustasin oma kalli, vaese, minu füüsiliste- ja vaimsete probleemide all kannatava mehekese pärast end terveks saada. Protsessis selgus tema vägivald ja ka minu reaktiivne vägivald. Kohe, kui sellest teada sain, rabelesin end pilbasteks, et iseseisva elu läbi lapsi toetada, et nad minimaalselt isa vägivallast puudutatuks jääks.” (Naine, 40a.)
“Mina lahkusin ainult laste pärast neli aastat tagasi kriisikodusse. Kodus ei lubatud magada. Oli vaimne ja füüsiline terror jms. Kõik laste ees. Alustasin koos lastega suuresti nullist. Täna kasvatan kolme last üksi. Jah, see ei ole kerge, aga kordades parem, kui kodu seinte vahel karta. Meis kõigis peitub see jõud, et ära tulla. Kui Sa ei pea ennast ise täna rahu vääriliseks (ära muretse, mida kauem oled eemal, seda rohkem pead), siis tee seda just laste pärast. Abi on olemas, lihtsalt küsi.” (Naine, 36a).
“Olen kolme lapse ema. Kui lastekaitse ja politsei asjasse sekkusid, siis teadsin, et kas nüüd või mitte kunagi. Laste antud ütlustest hakkasid välja kooruma asjad, mida ma isegi ei teadnud… see oli viimane piisk mulle. Lahkusin päeva pealt esialgu mõneks päevaks pere ja tuttavate juurde kuni turvakodus tuba vabanes. See, mis kohtus süüdistuses kirja sai, on õõvastav. Ma siiani ei suuda uskuda, et ma elasin oma lastega kodus, kus valitses selline kohutav terror ja jään elu lõpuni seda otsust temaga olla, kahetsema. Täna olen kolme lapsega üksi. Raske on, aga vähemalt on rahu. 11a tütar on selles kõiges väga suur kannataja ja hakkame läbima Papaveri rehabilitatsiooniprogrammi, käime teraapiates ja taastume kõik sellest tasapisi. 4a kardab kõiki mehi. 6a poeg on ainus, kes sellest vägivaldurist ja kodust aeg ajalt puudust tunneb. Jookse nii kiiresti kui võimalik isegi kui see algus tundub hirmus. Usu, ükspäev Sa tunned uhkust, et Sa seda teha suutsid ja elu tänab Sind!” (Naine, 32a).
“Eks laste pärast tulebki teha selliseid otsuseid. Mees on ise pärit väga katkisest perest. Nägin, kuidas ta käitus ja ei tahtnud, et minu laps selliseks muutuks. Laps oli väga närviline, karjus ja hüsteeritses, ise oli 4 aastane see hetk ainult. Pole olnud enam aasta selle mehega koos ja mu laps oleks nagu ära vahetatud. Ta on rahulik, rõõmus jne 
laps ise ei taha isaga suhelda, isa ei tunne ka huvi ja ma olen tänulik selle eest.” (Naine, 25a).
laps ise ei taha isaga suhelda, isa ei tunne ka huvi ja ma olen tänulik selle eest.” (Naine, 25a).
Loodan, et need lühilood olid natukegi inspiratsiooniks, miks peab vägivaldsest suhtest lahkuma. Silmaringi avardamiseks ka neile, kes ütlevad, et laste pärast tuleb ära kannatada või et ei ole sobilik lahku minna, et mida siis naabrid ja teised sugulased arvavad (väga levinud arvamus vanema generatsiooni poolt).
Jõudu ja turvalisemat elutahet meile kõigile!
Teie lähisuhtevägivalla vabatahtlik nõustaja Merli 🙂