Ta hakkas nüüd kodumaale käima, et kõigile näidata, kuidas tema sõidab lapsega Eestisse, et ema saaks lapsega aega veeta. Tema väitel aga emal pole aega lapse jaoks, emal on Eestis elades peol käia ja mehed tähtsamad. Koguaeg olid mehed. Ta leidis Eestist mingi naise, kes hakkas mind jälgima, millal olen tööl ja kodus. Nad paigutasid selle naisega koos minu auto alla jälitusseadme, et jälgida kus ma sõidan. Lõhuti ära minu auto pidurid, et ma ennast surnuks sõidaksin, aga nad ei arvestanud sellega, et ma sõidan koos lastega ja kõik me oleks võinud surma saada.
Ta tegi kõike, et mu elu hävitada. Ma võiksin sellest raamatu kirjutada peatüki kaupa. Sellega kõik veel ei lõppenud ja rõhutan, et pole tänaseni lõppenud. Eestis olles saatis ta mulle taas lastekaitse peale. Ütles lastekaitsele, et ema ei hoolitse laste eest, lapsed on näljas, üksi kodus ja ema kasutab laste suhtes vägivalda. Tuligi siis lastekaitse koju asja kontrollima ja võin öelda, et esimene kord elus tundsin, et keegi on minu selja taga. Mind ja mu lapsi toetamas, sest tema ei uskunud anonüümse kaebuse tegijat.
Talle ei muidugi sellest ei piisanud, hakkas taotlema üksikhooldust, et saada laps endale. Kirjutasin advokaadile, et ma nõustun sellega, sest ma ei näe enam mitte ühtegi väljapääsu temast. Saigi kohtus paberid vormistatud. Tema sai taas fb öelda, et raske võitlus on seljataga ja võit on lõpuks tal käes.
Arvasin, et nüüd saabub rahu ja saan tagasi Soome kolida, aga temast kaugele.
Mõeldud tehtud ja saabus rahu. No ma vähemalt arvasin seda, aga tänaseks on välja tulnud, et ta viitsis mind ka 200km eemal jälitamas käia ja rääkida täpselt sama juttu mida ta aastaid oli juba rääkinud. Ühesõnaga elasin rahuliku elu, käisin tööl, lapsed koolis ja meil ei olnud enam probleeme lastekaitsega. Ma ei olnud enam halb ema, vägivaldne, lits, joodik, narkomaan ja keda kõike ma veel ei olnud. Sain isegi last enda juurde ja sain temaga aega veeta, päevani mil nad kolisid Eestisse.
Lapse isa leidis endal naise Eestis ja tuli takkus oli kiire sinna kolida, et see naine vallutada ja endale saada. Minu ta jättis rahule, sest tal oli uus ohver, ta pidi enda energia sinna suunama. Kui ta aga nägi et sellest ei tule midagi välja, hakkas otsima uusi ja uusi ning ta teeb seda tänaseni. Ta unustas ära lapse, ta unustas lapse kelle pärast nii hirmsasti võitles, keda nii väga väidetavalt armastas. Tegelikult oli see laps ainult kättemaksuvahend minule ja teistele näitamiseks. Ta ei hoolinud lapsest, laps kannatas Eestis. Teda kiusati, löödi, sattus haiglasse, viibis päevi ja öid üksinda kodus.
Lõpuks jõudis kätte päev, kus minu täditütar ütles, et asi pole õige. Koheselt on vaja võtta Egega ühendust ja temaga rääkida. Läbi minu ema võeti ühendust, helistasin öösel vennanaisele (ma ei suhelnud 9 aastat nendega), siis alles hakkasid asjad kooruma ja paljastama luukered, mis seal peidus olid. Tänaseni ei mõista ma seda, kuidas 9 aastat vaadati pealt lapse kannatusi ja usuti, mida see inimene rääkis. Ma ei mõista seda ja ei hakka kunagi mõistma. Isegi kui nad mind vihkasid, oleksid pidanud nad abi otsima, et laps saaks abi. Nad ei teinud seda, kartsid… Mida? Järsku oli kõigile kohale jõudnud, mida minuga oli tehtud. Järsku said kõik aru, et see, mida ma rääkisin oli tõde, kõik said aru, et neile on valetatud ja seda kõige julmemal moel.
Teine tund läheb juba siin arvuti taga ja ma pean lõpetama. See lugu on veel poolik ja see lugu on praegu lühidalt kokku võetud. Hetkel on mul lapse isaga kohus pooleli, kus ma taotlen lapse ainuhooldusõigust. Hetkel elab tüdruk minu juures Soomes ja ootame kohtu otsust. Leian, et mul on enda seest veel nii palju välja kirjutada, nii palju öelda aga kõige rohkem ma tahan öelda seda, et naised ärge kartke rääkida, mis teiega toimub!
Ma tean, et ma pole õige inimene seda ütlema, sest olen ma seda lugu varjanud ju kaheksa aastat. Täna on esimene kord, kus ma istusin teadmatuses arvuti taha, panin enda loo lühidalt kirja. Ma tean, et see lugu aitaks paljusid naisi, kui ma tuleks sellega nö “kapist välja.”
Hei Ege! Oskan ette kujutada, mida läbi elad ja soovin sulle palju jaksu ja külma närvi. Elan ka Soomes ja olen isegi kannatanud psüühilise ja ka füüsilise vägivalla all. Majanduslik vägivald samuti. Meest sa muuta ei saa, küll saad aga muuta ennast tugevamaks, saad õppida temaga ümber käima, jäädes ise rahulikuks. Teadmistes on jõud, ja asjadele tuleb anda õiged nimed, alles siis saad hakata end tugevdama. Mul n see protsess võtnud üle aasta, mille jooksul olen palju lugenud, raamatuid ka kuulanud, lisaks podcaste jms. Alustuseks oleks soovitada Storyteli raamat: Markku Salo- Narsisti: parisuhteessa, työpaikalla, naapurina, oikeussalissa. See on advokaadi kirjutatud ja seal on palju häid nõuandeid ja näiteid reaalselt olnud kohtujuhtumitest. Seal räägitakse ka sellest, kuidas koletis kasutab lapsi relvana. Teine soovitus oleks Youtubes: selline kanal nagu Narsisti vs minä. Väga hästi ja rahulikult rääkiv naine, kes avab silmad mitme asja suhtes ja annab samuti häid ellujäämisnippe sellise monstrumi suhtes. Pea meeles, et ka vaimne ellujäämine on ellujäämine. Et sind ei ole lõplikult murtud, on väga suur asi ja sellele põhjale tulebki hakata end üles ehitama.
Soovin sulle palju valgust ja energiat!
Nii armas, et Egele siiralt kaasa elad.
Aitäh! 🙂