Kui ta eesti tuli saime kokku, ta jättis väga toreda inimese mulje, kutsus mind soome külla jne. Ühel päeval sõitsin Soome, asjad arenesid kuidagi kiiresti. Varsti juba ütles: “Sa võiksid lastega koos Soome kolida, lähed siin tööle, siin on paremad võimalused elule kui Eestis.” Aga nii oligi, Eesti oli majanduslanguses ja tööd polnud, elasin ema juures, olin töötu. Saingi Soome tööle. Hakkasin seal koheselt tegelema paberitega, et saaksin enda paberid korda ja lapsed järgi tuua.
Möödus kuu, kui olin saanud lapsed Soome, neile lasteaia kohad muretsenud ja ise töö. Lõpuks tundsin, et olen eluga rahul.
Vaikselt hakkas enam ja enam rääkima oma laste emast, rääkis päris kohutavaid asju. Ma ei mõistnud, kuidas üks ema võib oma laste ja laste isaga nii julm olla. Ma tundsin sellel hetkel talle kaasa, tundsin, kuidas minu viha selle naise vastu sees kasvab. Ta oli ju rääkinud, et laste ema peksab lapsi, ta on vägivaldne, ta on lits, ta magatab ainult mehi, tema jaoks on tähtis ainult raha jne…ma polnud kunagi midagi sellist kuulnud ega näinud ega osanud kuidagi reageerida, üritasin jääda neutraalseks kõiges ja kõigi suhtes.
Ühel päeval kutsus üks sõbranna mind sõitma (see sõbranna oli tema sõbra naine, kellega ta mind ise tutvustas). Tagasi tulnud leidsin eest mehe, kes oli söönud tablette ja endale telefoni laadija ümber kaela mässinud, lubas end ära tappa, sest tema arvates olin maganud teiste meestega. Tema sõnul käisin ma litsi löömas, kuna tema sõbra naine pidi kõige suurem lits üldse olema.
Võttes arvesse seda, mida ta oli rääkinud oma laste ema kohta, hakkasinkahtelma, et ta kujutab asju ette ja et ta ei tunne ennast kindlalt minuga. Hakkasin ennast süüdistama ja otsima väljapääsu. Tundsin, et tahan sealt ära saada, juba siis kartsin, mis ta võib järgmiseks teha. Ta viis kokku mind järgmise tema sõbranna ja perega. Mul ei võinud oma sõpru olla, kõik kes mul olid, kõigil oli midagi viga. Uskuge või mitte, aga ta suutis kõik minu tuttavad, perekonna, sõbrannad minust eemale peletada. Arvasin, et kuna olen noor, tema ikkagi vanem, siis on tal kogemust sellel alas rohkem kui mul. Ma uskusin kõike, mida ta rääkis ja mida rääkis tema sõbranna.
Täna saan öelda, et see tema sõbranna on üks sinisilmne blondiin koos oma tütrega, kes usuvad tänase päevani tema valesid, “Kõik on pahad tema vastu ja kõik soovivad talle ainult halba.”
Käisin tööl, lapsed lasteaias, elasime vaikselt. Tema käitumine oli kohati arusaamatu, aga ma ei pööranud sellele ka suuremat tähelepanu.
2011 sain teada, et olen rase. Rääkisime sellel teemal, et mul on kolm last ja temal kaks, et ma pole valmis. Tema aga väitis, et soovin aborti teha, kuna see pole tema laps. Arsti juures selgus, et mul on kasvaja ja abort ei tule kõneallagi. Nii ma siis jäingi edasi rasedaks ja õudus algas. Ta hakkas mulle iga päev rääkima, et jätsin lapse alles, et teda kinni hoida. Ta ei rääkinud seda ainult mulle, vaid rääkis ka seda teistele. Kuuldes neid jutte, mida ta kõigile rääkis, et tal on kena naine, see naine ei jäta teda kunagi maha jne, aga samas rääkis ka, et jätsin lapse alles, et teda kinni hoida.
Ühel päeval töölt koju tulles tundsin, et ma enam ei suuda ega taha, olin mõelnud seda talle ka öelda. Millegipärast oli ta töölt varem koju tulnud ega märganud minu saabumist. Astusin tuppa, tegin lahti magamistoa ukse ja mida ma seal nägin…. Härral oli lahti arvutis mingi otse vestlus seksiteenuse osutajaga. Kõige otsemalt sõnastades, siis minu sees elava lapse isa peksis pihku naise peale, kes hargutas jalgu ekraanil. Mul polnud sõnu ja teadsin, et see siin on minu väljapääs.
Hakkasin otsima korterit, kodus olukord läks aina pingelisemaks, ta karjus laste peale, lõi neid. Ähvardas, et ma ei või kusagile minna, siis võetakse lapsed minult ära. Kuna ma polnud soomes kaua elanud, siis ma ei teadnud ka soome seaduseid ega midagi. Ma ei uskunud teda, et asi läheb nii hulluks ja nii inetuks.