Aeg on jagada Bali muljeid. Sinna lendasime siis Singapurist ja lend kestis umbes 3h. Piletid Singapur-Bali-Singapur maksid edasi tagasi 150.- Lennufirma, millega lendasime, oli AirAsia. Kui Singapuris oli kõik sigamegakallis, siis Bali lennukil oli juba tunda, et kõik on palju odavam. Näiteks, küpsisepakk ja tee maksid kokku vaid 3.-
Miks me aga üldse läksime Balile? Kickboxi laager toimus seal! Jah, kuulsite õigesti! Esimene ainult naistele mõeldud kickboxi laager, mida korraldas sinna Eestist kolinud treener Pamela Pavlovitš. Olen eelnevalt Eestis tema trennides käinud ja ma ei mõelnud hetkekski, kui ta ütles, et korraldab kickboxi campi Balil, kas minna või mitte minna. Mõte oli loomulikult MINNA! Sport ja reisimine ühes, minu jaoks parim kombo! Laager ise kestis pm 9 päeva, kokku olime seal 10 ööd.
Saabumisel ootasid meid kõiki sellised ägedad särgid. 🥺
Piirkond, kus elasime oli Canggu ja ööbisime seal väga ilusas villas. Wautsi wow! Oli see vast alles elamine! Üüratud magamistoad, eraldi vannitoaga, 2 basseini, üks all hoovis ja teine katusel, terassid ja mitu mõnusat olemise kohta. Kes on love islandit vaadanud, siis see villa oli midagi sarnast. Jagan teiega mõningaid pilte ka.
Maja taga olid lehmad. 😀
Mina niisama pärast esimese päeva esimest trenni bassu ääres elu nautimas. Villa kolmandal korrusel oli näha tegelikult ka India ookeani.
Siin paar poosepilti kodus enne igaõhtust restosse minekut.
Kodus oli meil bassu ääres selline mõnus chillimisala.
Fantast oli vahel õhtul bassus ujuda.
Vahel chillisime niisama toas teleka ees ka. Kusjuures see Singraja õlu oli täitsa hea (ma muidu ei joo õlut, aga see jumala maitses).
Siin paar pildikest meie elukoha “tagahoovist.”
Kui olime end esimesel õhtul sisse seadnud, siis järgmise päeva hommikul algas juba esimene kickboxi trenn Soma Fight Clubis. Üleüldse treenisime kokku kolmes erinevas poksiklubis: Soma Fight Club, Canggu Studio ja The Blockis. Canggu Studios andis meile Pamela ise trenni, aga teistes olid teised treenerid. Eriti meeldis see, et oli üks põhitreener ja sada abitreenerit (ok, väike liialdus, aga neid abikaid oli palju). Põhitreener näitas midagi ette ja siis sai koos abitreeneriga need löögid läbi harjutada. Väga personaalne lähenemine ning tehniline areng tuli nädalaga ülikiiresti. Nii, nii rahule jäin selle osaga seal!
Enne esimest Soma trenni. Väsinud, aga elevil. Pärast esimese päeva teist trenni, väsimust nagu ei ole näost näha enam. 😀
Siin teisel pildil meie äge kamp. Olen nii tänulik ja õnnelik, et nii tore kamp tüdrukuid kokku sattus. Nende kõigiga läheks luurele, kui vaja!
The Block boxing studiot iseloomustas valge ja must värv.
Pärast The Block poksitrenni oli võimalik lõõgustuda sealses bassualas.
Meie loomulikult tegime seal igasugu ägedaid videosid ka, mida on võimalik näha Pamela WKW IG lehel. 😉
Canggu studios andis Pamela ise meile trenni. Seal trennis oli peale meie ka teisi naisi. Mul oli au ühele täitsa esimest korda trennitulnule õpetada, kuidas käib kaitsmete sidumine.
Üks õhtu otsustasin mööda ookeani äärt jala koju minna ja sattusin sinna nii ilusa päikeseloojangu ajal.
Jalutuskäigul koju ostsin rannas ühe tädikese käest kanavardaid ja riisi, mida ta rannas seal samas grillis. Maksis 1.- ja oli imemaitsev! Muidugi see oli korralikult chilline ja pärast mul magu valutas, aga see maitse oli seda hilisemat kannatust väärt.
Mina käisin paaril hommikul ikka jooksmas ka.
Balil oli mega palju kodutuid koeri. Kusjuures nad nägid täitsa korralikud välja, aga ikkagi pidi olema ettevaatlik. Üht meie tüdrukut ründas koer rollu pealt ja ta pidi minema haiglasse marutaudi süsti tegema. Siin pildil on lisaks koerale näha ka annid, mida iga päev jumalatele Balil antakse. Ma ükspäev nägin, kuidas tuvid neid sõid. Ei tea, kas nad olid jumala saadikud?
Minu meelest Bali vormis mu keha ka mega kiiresti palju ilusamaks. 🙂
Pärast viimase treeningpäeva esimest trenni.
Siin mina pärast viimase päeva viimast Soma trenni, mille pidin katkestama. Kuumus ja ilmselt ka ülekoormus (olin ju enne reisi minimaalselt liikunud 2kuulise haigusperioodi tõttu). Emotsionaalselt oli hästi raske teha seda, kuna ei ole üldse allaandja, aga esmatähtis oli oma keha kuulata.
Kuna päevas oli 2 trenni, siis liiga palju seal vahepeal midagi teha ei jõudnud. Mina valisin lihtsalt bassu ääres vedelemise ja käisin massaažides. Esmalt sai käidud fancymas salongis, kus 60min Bali massaaži maksis 21.-. Siis leidsin nö rotikama koha, kus sama massaaž maksis vaid 7.-. Kusjuures mulle meeldis sealne tegija isegi rohkem ja tegelikult ei olnud sellel salongil ka viga midagi. Lihtsalt ei pakutud enne ja pärast massaaži juua ning konditsioneeri ei olnud, aga ruum oli ise piisavalt jahe, et liigset higistamist ei olnud sealgi.
Siin olen siis salongis, kus massaaž maksis 21.-. Pärast massaaži sai ka tee. Pildil näete mu rohelisi juukseotsi. Nimelt tegime eelmisel õhtul bassus tüdrukutega photoshooti ja juukseotsad läksid vette. Oleksin pidanud need pärast ära pesema, hommikuks olid need rohelised…
Siin siis selle nn rotikama massaažisalongi ees. Canggu Dewan spa. Mina jäin väga rahule. 🙂
Kuigi meil oli villas kõik võimalused olemas, et ise süüa teha, siis seda võimalust me ei kasutanud. Käisime iga õhtu erinevas restoranis söömas. Restoranides algasid eelroogade hinnad kuskil 8.-. Toidud olid ka väga maitsvad. Kokteilide hinnad olid pigem kallid, kuskil 12.-
Erinevates restodes.
Bellas, mis on Canngus üks populaarsemaid restosid. Seal käisime lausa kahel õhtul.
Minu lemmik oli üks Mexicola restoran, kus oli imehea mehhiko toit.
Üks õhtu oli mina aga nii väss, et otsustasin koju toitu tellida. See oli seal väga lihtne, odav ja kiire.
Meie viimane püha õhtu söömaaeg. Imehea lobster ja kokteilid.
Väga palju sai süüa erinevaid värske asju. No need mangod, draakoniviljad, njammi!!!
A ja ringi liikusime seal rollertaksodega. Väga mugav oli neid appist tellida, tulid ruttu kohale ning pigem sai ruttu ka ühest kohast teise. Ühe sõidu hind jäi üldiselt 1-2.- vahele. Lühemad distantsid maksid isegi alla euro. Alguses ma küll kartsin, et sinna Balile ma oma elu jätan, kuna see liiklus oli midagi kirjeldamatut, aga kuidagi nad seal täitsa hästi hakkama saavad.
Niimoodi me seal ringi uhasime. Kiivrit pidi muidugi juhi käest enamasti ise küsima ega nad ise seda väga ei pakkunud.
Üks õhtu oli mul väike mental break down ja siis ma ulgusin seal 3.korruse bassus tähistaeva alla ja mõtlesin… Parem nutta siin Balil kui kodus sügises külmas Eestis… Lohutus seegi. 🙂
Aga selline see esimene Bali postitus saigi. Palju pildimuljeid. Järgmises postituses räägin, kus me vabadel päevadel käisime ning postitan veel palju, palju pilte.
Seniks tsaupakaa!