Hei-hei!
Olen nüüd põhimõtteliselt terveks saanud. Kopsud muidugi vajavad veel taastumist, rindkere valutab ja isegi mega aeglane jalutamine võtab võhmale, aga olen valmis teiega jagama lubatud ATH diagnoosimise kogemust. Tegelikult ma saingi ATH diagnoosi juba kuu tagasi, aga siis tuli reis peale ning jäin haigeks ja see teema jäi nö ootele.
Nii aga kuidas ma siis abi sain? Panin aja dr Margus Lõokese juurde Toompargi Vaimse Tervise Keskusesse. 60min visiit maksis 150.- Psühhiaatriga vesteldud, sain kodus täitmiseks DIVA testi (16lk pikk test), mis maksis koos kliinilise psühholoogi ja arsti lõpphinnanguga lisaks 80.-. Ja oh, üllatust, üllatust, selgus, et mul ongi ATH. Ei tohi endale diagnoosi kunagi panna, aga ma ei olnud tegelikult üllatunud selle vastuse üle, olin ise juba päris palju uurinud seda teemat.
Kui oleks selgunud, et mul ei ole ATH-t, siis oleksin küll ahastuses olnud, et olengi lihtsalt loll ja laisk (nagu Marienthal Vaimse Tervise Keskuse õde ütles, et tuleb end lihtsalt kokku võtta, loe täpsemalt sama sarja postitustest vol 6 ja 7). Hakkas mul sellel hetkel kuidagi kergem? Ei, aga kõik makes sensi järsku. Sain koduseks ülesandeks hakata lugema selle teemalisi raamatuid, alustasin ATH 2.0. Enamjaolt oleks see raamat nagu minust kirjutatud. Samasugune ahhaaefekt oli mul kunagi, kui olin vägivaldses suhtes ja ohvriabi töötaja soovitusel (olen siiani temale kuuni ja tagasi tänulik selle soovituse eest) hakkasin lugema Ludy Bancrofti raamatut “Miks ta seda teeb.”
Nii aga sain ka endale need kurikuulsad rohud, mida mitteteadlikud inimesed peavad narkootikumideks. Ütlen ausalt, et täitsa pelgasin seda, et hakkan ravimeid tarvitama ja ikka vasardub peas mõte, kas ma tõesti ei saa ise siis hakkama, et kas ma tõesti ei suuda end siis kokku võtta. Samas ma olen olnud nüüd väsinud sellest, kuidas ma päevläbi end süüdistan, miks ma asju ära ei tee, miks ma ei suuda fookust hoida, miks ma asju edasi lükkan, küll ma olen ikka laisk ning loll ja miks ma krt seda kummutipealset korda ei tee, kuhu kuhjan kokku kõik need asjad, mis tegelikult saaks 5minutiga tehtud. Iga hommik ma ärkan ja mõtlen, et täna on see päev ning möödas on jälle pool aastat, kuni nt ongi reisile minek ja mul on seda asja reaalselt vaja, aga see tuleb enne korda teha (nt oli vaja jumpsuit tsipa kitsamaks õmmelda, see seisis kapi peal mul kuid ja õhtu enne Rhodose reisi suutsin lõpuks selle ära teha, mis võttis aega 2minutit).
See, mida kirjeldasin, on vaid jäämäe veepeale osa, mis on minu igapäeva võitlused. See ei paista kellelegi välja, ma ei olnud sellest eriti kellelegi rääkinud. Olen tundnud nii palju häbi ning süüd, et miks ma selline olen. Mõne inimesega õrnalt küll rääkisin, aga sain vastuseks, et sul kindlasti ei saa ATH olla, sa ju nii tegus. Jah, see on kuvand, mis olen endast loonud, aga keegi ei näe seda, kui palju ma pean end enne piitsutama, et mingid asjad tehtud saaks. Või siis see, et arvatakse, et ATH tähendab ilgelt rahutut inimest. Ma olen ka tegelikult mega rahutu, aga seda sisemiselt. Ma ei ole selline, kes on agressiivne või silmnähtavalt ärev. See väljendub hoopis selles, et näpin pidevalt oma juukseid, nahka, skrollin telefoni, mõtlen üle, tegelen enesesüüdistamisega jnejne.
Lisaks pakuti, et äkki mul on depressioon tagasi. Mõtlesin, et see ei saa see olla. Ma olen olnud depressioonis, kus on tegutsemistahe 0, tuju 0, enesetapumõtted. Nüüd on kõik hästi, aga ma lihtsalt ei tee neid asju, mida ma tegelikult teha tahan, ma tahan elada, ma tahan tegutseda, aga lihtsalt ei suuda. Mis seda kõike on veel takistanud, on see, et mul on reaalselt miljon mõtet kogu aeg peas. Selline tunne, et aju skaneerib mu ümbrust 24/7. Vahel on tunne, et mõtlen isegi läbi une. Mõni inimene on öelnud, et maandab nt end nii, et ei mõtle mitte milleski. Ee, kuidas see võimalik on? Mina kogen seda vaid nt pikamaajooksudel, kus ainukesed mõtted on need, et astu nüüd jalg jala järel edasi (nt maratoni 35.km-l). Paljud küsivad, kuidas ma suudan nii pikki maid joosta. Selles ehk peitubki vastus, et olen leidnud endale viisi, kus tõesti mõelda vaid ühest asjast korraga, aga ma pean selleks enda keha füüsiliselt totaalselt läbi tõmbama. Nt mul ei toimiks never see, et riisun lehti ja ei mõtle mitte millestki…
Nii aga ma tavaliselt üritan hoida oma postitused pigem lühikesed ja konkreetsed (praegu olen muidugi hoos). Aga täna oli esimene päev, kus võtsin ATH rohtu. Jagan teiega, mida kirjutasin täna oma psühhiaatrile: “Olen nüüd terveks saanud ja täna võtsin esimest päeva ravimit ja wow, kas see tõesti juba toimib? Olin täna päev otsa koolitusel ja ma suutsin nii hästi keskenduda, ei näppinud pidevalt oma telefoni ega olnud mõtetes ära, mida muidu pidevalt olen.” See oli nii imeline tunne! Olla päriselt kohal. Ma olen alati imetlenud neid inimesi, kes suudavad seda teha. Jällegi nüüd on mul teadmine, miks mina ei suuda, SEST ET MU AJU ON SELLINE! Ja siinkohal tahaks veelkord rääkida oma traumeerivast vaimse tervise õe külaskäigust, kes ütles, et mida ma selle teadmisega peale hakkan, kui mul ongi ATH. VÄGA PALJU HAKKAN!
Mul oli üle pika aja imeline tööpäev (ma muidu tõesti armastan väga oma tööd ja ma tahan seda väga teha). Tavaliselt pärast koolitust olen jumala läbi (tuleb välja, et mu aju tegeleb ABSOLUUTSELT kogu ruumis oleva skaneerimisega/impulsside vastuvõtmisega ja see võtabki mu täiesti läbi) ega jaksa enam töömeilidega tegeleda. Täna vastasin kõik meilid pärast koolitust ära. Ja nende vastamisel ma suutsingi konkreetselt ühele teemale keskenduda, ei olnud seda, et hüppan ühelt meililt teisele ning lõpuks võib jääda kõik tegemata. Muidugi siinkohal mainin ära, et kui on kriitiline tähtaeg, siis ei ole mingit probleemi asjad ära teha. Siis võin nt 3h asjasse süveneda nii, et unustan söömise ja joomisegi ära. Aga kuradima kopp oli ees sellest, et miks ma teen endale nii, et jätan asjad viimasele minutile, miks ma ei alusta varem ning saan siis kergendunult hingata. Miks mul on vaja end viimase hetke paanikasse ajada ja siis tegutseda.
Ja sellega asi ei piirdunud. Ma tulin koju ning ma hakkasin koristama nii, et kõik need asjad, mis seal sama kummuti peal on kuid seisnud, leidsid oma koha ja pooleliolevad asjad lõpetasin. Te ei kujuta ette, mis rahulolu andis mulle selle korras kummutipealse nägemine (see juhtus viimati mu sünnipäeval jaanuaris, kui külalised käisid, siis mul alati stiimul kõik korda teha). Ma muidugi koristan iga päev (ma ei kannata tolmu ja mustust), aga asjad vedelevad mul kogu aeg pidevalt. Mäletan isegi lapsepõlvest, kuidas ema võttis kogu aeg mu kallal, et mul kõik vedeleb ja miks mu kirjutuslaud alati nii sassis on jne.
See on see siis kummut, mida heldimusega vaatan, et see on LÕPUKS KORRAS!
Nüüd mul on isegi energiat üle, et seda blogipostitust kirjutada. Lihtsalt tuli mõte, et teen selle täna ära ja tegingi. Te ei kujuta ette, kui palju ma olen tegelikult ka eelnevalt sama mõelnud ja siis võtan kirjutamise ikkagi ette a la nädalaid hiljem. Samas peas on mul miljoneid postitusi, millest tahaksin kirjutada, aga jällegi, lihtsalt ei tee seda…
Ma tean, et see teadvustamine on alles selles valdkonnas teekonna algus, aga mul on kuradima hea meel, et nüüd ma tean, mis mul “viga” on. Nüüd ma saan oma elukvaliteeti parandada. Mul on olemas õige psühhiaater, kes mul sellel teekonnal toeks on. Väga loodan ka, et ma ei pea hakkama liialt rinda pistma ühiskondlike hoiakutega, kuidas see on laiskade inimeste vabandus ja moehaigus ning kõigil on nüüd ATH jne (loogiline, et ATHkate arv kasvab, kui seda on rohkem uuritud ja diagnoosimine paranenud). Ma olen ju aastaid end selles süüdistanud, aga selle suve alguses tundsin, et enam niimoodi edasi ei saa.
Ma olen ikka üüratult tänulik sellele tuttavale, kes minuga jagas seda, et tal on ATH. Kusjuures ma enam ei mäleta, miks see meil üldse teemaks tuli, aga tänu temale hakkasin ma ka ise sellest julgema rääkida ja otsima abi professionaalidelt. Lõpetuseks tahangi julgustada inimesi abi otsima. Olgu see ATH või ükskõik, mis muu probleem. Häid vaimse tervise spetsialiste ei ole küll kahjuks Eestis palju, aga kui need õiged üles leida, võib see elumuutev kogemus olla. Ärge andke kunagi alla!