Tere, armsad lugejad!
Kuidas teil läheb? Minul läheb üsna hästi. Viimasel ajal on nii palju häid asju juhtunud, et tahtsin need mõtted/emotsioonid kohe kirja panna. Kuigi teemad ise muidugi ei ole nii positiivsed.
Esmalt on mul teiega jagamata see, et 17.aprill pidin minema kolmandat korda (tsiviilkohtuasjas teist korda) kuusiku juhtumis tunnistama. Eelmise aasta suve hakul võttis minuga ühe järjekordse internetikommentaatori kaitsja, kas oleksin nõus tunnistama, kuidas ma tean, et Kuusik on vägivaldne. Ausalt öeldes ei viitsiks absoluutselt sellega enam tegeleda, aga kes mind teavad, siis nad teavad, et ma ei kannata ebaõiglust. Ja minu meelest on täiesti ebaõiglane kaevata kohtusse neid, kes on olnud vägivalla vastu. Seda enam, et Riigikohus leidis ju, et tunnistajad ei ole valetanud, lihtsalt tõendid polnud piisavad, et inimene süüdi mõista.
Ma olin ise ka paar päeva enne kohtuistungit üsna ärev. Magasin kehvasti ja mõtlesin pidevalt sellele. Kogu see kammajaa oli minu enda jaoks ka paras trauma, aga nii nagu ühe naiste tugikeskuse juhtajaga rääkisime, et me räägimegi lähisuhtevägivalla teemadel nii kaua kuni süda paha. Me ei saa lasta kurjusel võita. Ja ma olingi valmis, mul oli ette valmistatud, mida kohtus räägin. Ma olin valmis, et nüüd avaldan kõik ka oma blogis koos kuvatõmmistega, kus Karin räägib vägivallast (jah, ta ei maini otseselt Martit, aga iga inimene saab aru, millest ja kellest jutt).
Juhtus aga see, mis Sass Henno tsiviilasjas. Kuusik lõi põnnama. Ta ei taha, et minu tunnistus avalikuks tuleks, sest siis ta ei saa enam väita, et ma ei tunnegi neid inimesi. Kohati oli mul hea meel, et ma ei pea taas kohtus ta nägu nägema, teisest küljest oli mul ka kahju, et ma jälle ei saa avalikkusele rääkida, mida ma päriselt tean. Tsiviilkohtus oleks mu tunnistus täpselt samasugune nagu oli kriminaalmenetluse aeg, aga vahe on selles, et see asi on avalik ja siis ei saa keegi mind seadusepügalaga vaikima sundida.
Aga mitte vaid sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem sellest, kui meil on Eestis mehi, kes peksavad oma naisi, siis meil on õnneks ka mehi, kelle süda on väga õiges kohas! Nimelt eelmine nädal otsisin ühele emale, kes oli vägivaldsest suhtest koos lapsega lahkunud, riideid, jalanõusid ja hügieenitarbeid. Uskumatu, aga lisaks naistele, kirjutas mulle ka mitu meest, kes tahtsid just rahaliselt aidata ja need summad ei olnud väikesed!
Oma FB seinal jagasin ka lauset: “Kuskil on mees, kes lubab 9a lapse juuresolekul ema pea kirvega pooleks lüüa ja kuskil on mehed, kes on valmis võõrast naist ja last aitama.” Sellised mehed annavad lootust, et meil ei ole kõik veel kaduda. Meil on häid mehi, kes päriselt hoolivad. Tihti arvatakse, et see vägivalla teema on justkui naiste asi, aga tegelikkuses on suur roll ka meestel nende hoiakute muutmisel.
Igatahes olen veelkord väga tänulik kõikidele abistajatele! Ma ise tegelesin üks õhtu abipakkumiste kirjadele vastamisega 3.5h, kahel õhtul kogusin asju Tallinna pealt kokku ja reedel viisin need sellele emale. Mul oli võimalik seda naist kallistada ja tema rõõm oli kirjeldamatu. See oli tõesti siiras ja ta on südamest tänulik. Lisan tema tänusõnad ka siia, mida juba oma FB lehel jagasin.
Nii et olgu see maailm meie ümber nii kuri kui tahes, kui kellelgi ikka abi on vaja, siis head inimesed aitavad ja neid inimesi on palju! Seekord julgen välja öelda ka, et olen uhke enda üle, et selle kõik nii kiiresti kokku organiseerisin. Ma avasin oma südame abipalvele ja tänu sellele said ka paljude teiste südamed avaneda. Kui ma muidu ütlen, et kurjus sünnitab kurjust, siis seekord saan öelda, et headus võidab kõik!
Aitäh!
Merli 🙂
Jumestus tehtud mu armsa õe poolt, kes on VegePure julmusevaba kosmeetika jm toodete e-poe asutaja (www.vegepure.ee).