Hei-hei!
Ei olegi ammu siin teema all kirjutanud. Lisaks ei oleks kunagi arvanud, et kirjutan veel sellisel teemal nagu liiklusõnnetus. Kes seda muidugi ikka ette oskaks näha. Minu jaoks juhtus see muidugi kõige halvemal ajal üldse, aga lohutan end sellega, et pärast mõõna pidi ju tõus tulema. Niisiis sõitsin eelmisel nädalal arsti juurde. Tahtsin veel hommikul aja tühistada, kuna olin haige, aga registratuuris ei vastatud. Kuna aga olin seda arstiaega pikalt oodanud, siis otsustasin lõuna ajal, et sõidan ikkagi kohale. Olin selleks ajaks oma tervise raviteedega veidi üles ka putitanud.
Täpsemalt siis õnnetusest. Sõitsin Peterburi maanteel ja järsku mu ees olev auto tõmbub vasakule, lund lendas. Märkan ka kolmandat autot meie ees, kes oleks äärepealt mu ees sõitvale autole külje pealt sisse pannud. Mu eesolev auto tuleb meie ritta tagasi, et mitte sõita otsa valgusfoori postile. Ma olin ka selleks ajaks juba veidi pidurdanud, aga mitte veel piisavalt. Seejärel see auto pidurdas end äktiselt mu ees seisma ning mina ei saanud enam pidama ning sõitsin talle otsa. See kolmas hele auto, kelle tõttu see kõik juhtus, kihutas juba nelja tuule poole.
Kui olin eesolevale autole otsa sõitnud, siis esialgu ma lihtsalt olin seal autos. Mind tabas ilmselt šokk, et mis nüüd edasi. Eesolevast autost ka keegi välja ei tulnud. Lülitasin auto välja ning läksin õue. Väljus ka teine juht. Ta ütles kohe, et see 3.auto tuli nii äkki. Nõustusin. Mõtlesin jälle, mis edasi. Helistasin Häirekeskusesse. Rääkisin, mis juhtus ja tunnen, kuidas mul hakkab paanikahoog tekkima. Eriti süvenes see siis, kui dišpetser küsis, kas mul on ka vigastusi. Ütlesin, et ma ei tea, ma ei näe jope alla, aga rinnus on valus ja mul on vist paanikahoog. Hingamine muutus järjest raskemaks, pisarad voolasid. Teise auto juht tuli kallistas mind. Politsei tuli ka juba. Siinkohal minu respekt politseipatrullile, kes juhatas mu enda autosse istuma ning korrutas, et hingake rahulikult sisse ja välja ning kiirabi kohe tuleb. Kiirabi tuligi kiiresti.
Järgmisel hetkel talutati mind kiirabiautosse. Ka seal olid töötajad väga empaatilised. Rahustasid mind ning tegid oma protseduure. Sain ka tilgutit valuvaigistiga, ilmselt oli/on mul lihtsalt rindkerepõrutus. Vedas, et midagi hullemat ei juhutnud. Järelikult sain ikkagi hoo küllalti väikseks pidurdatud.
Hospitaliseerimist ma ei vajanud, mistõttu õnnetuse osas menetlust ei alustatud. Politseiametnik ütles, et see on nende jaoks nn tavaline plekimõlkimine. Mulle ei mahtunud see pähe, aga mida ma ikka vaidlen. Tahtsin ka kiiresti koju saada. Elukaaslane tuli mulle järgi, sõitis ära minu autoga ja mina tema autoga. Enne kui uuesti sõitma hakkasin, pidin end muidugi koguma, et oot, alles oli selline asi ja nüüd istun uuesti rooli…
Koju jõudes tegin õhtul FB postituse, kas keegi ehk nägi seda õnnetust pealt või jäi midagi pardakaamerasse. Seal konkreetsel Peterburi mnt 83b ja Betooni tee ristmikul kaameraid ei olnud. Milline ebaõnn. See, kes tegelikult õnnetuse põhjustaja oli, ei pruugigi olla kuskil tuvastatav. On vaid minu ja teise autojuhi tunnistused, et miski hele universaalkerega auto selle põhjustas. Kodus hakkasin kohe ka kindlustuseasju ajama. Järgmisel päeval otsustasin ikkagi teha süüteoteate politseisse ka liiklusseadustiku paragrahv 223 alusel, mis sätestab mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamise. Minu jaoks tundub nii ebaõiglane, et keegi, kelle pärast mina olen valudes ning kannatan majanduslikku kahju, lihtsalt niisama pääseb. Minu üllatuseks võeti asi menetlusse. Siit loo moraal, et alati tasub ikkagi teatada, isegi kui üks ametnik ütleb, et seda juhtumit ei menetleta..
Mis mind aga kohati häiris, oli see, et kui tegin FB üleskutse, et leida see autojuht, siis osa inimestele jäi ette hoopis mu mask või miks ma sõidan tööajal keset lõunat autoga. Ma palun abi ning see on inimeste suurim mure. Ma saan aru, et tegelikult ei peaks sellistele kommentaaridele reageerima ja lsv teema puhul ma neid hinge ei võtagi, aga hetkel olen nii haavatavas seisus, kuna trauma nii värske. Lihtsalt ma ei mahu pähe, miks on vaja ka abi palumisel tulla oma nõmedaid kommentaare kirjutama…
Mina pärast õnnetust autoroolis ei ole olnud, aga kõrvalistuja küll. Iga kord, kui kaaslane pidurdab või minu arvates teisele autole liiga lähedale sõidab, käib mul jõnks seest läbi ja rindkere põrutus annab kohe tunda. Loodan, et see ajaga möödub. Enda auto osas ootan aga kindlustuselt vastust, kas auto läheb mahakandmisele või mitte.
Kui aga midagi selles loos positiivset leida, siis arvan, et see õnnetus oli universumilt mingi suurem märk mulle. Kui ma kiirabi autos lamasin, pisarad voolasid ning hingamisraskuseid kogesin, mõtlesin ma tööle. Ka õnnetuse hetkel mõtlesin tööle, haigestumise tõttu olid mõned kiired asjad pausile jäänud, mis tähendab, et suureneb oht, et asjad ei jõua planeeritud ajaks valmis… Mõtlesin tööle selles osas, et kui mind nüüd viiaksegi haiglasse, siis mis saab mu tööst… Nüüd tagant järgi mõtlen, kas sellises olukorras on normaalne, et inimene mõtleb esimese asjana tööle, mitte nt sellele, et jumal tänatud, et midagi hullemat ei juhtunud ja et ma elus olen. Ja ma jõudsin järeldusele, et ma ei taha olla sellises kohas, kus minuga juhtub midagi kohutavat, siis mu esimene mõte on töö…