Hei-hei! Olen mõnda aeg mõelnud, et tahan ka sellest teemast kirjutada, aga olen tahtnud lasknud ajal nn atra seda. Kuigi ega praegugi veel liiga palju aega möödas ei ole, aga sellega seonduvalt tundeid ja hirme saan siiski jagada. Teiega tahan jagada neid just sellepärast, et olen tavaliselt kirjutanud sellest, kuidas saada üle suhteteemalistest raskustest, kuidas pärast pettumisi taas püsti tõusta. Seekord saan aga analüüsida seda, kuidas tulla toime sellega, kui pärast mitmeid pettumusi tuleb su ellu inimene, kes pakub turvatunnet. Kuidas sellega toime tulla ning kuidas seda ise mitte ära käkkida enda hirmude tõttu.
Nimelt kevadel taaskohtasin Bumbles tüüpi, kellega olime paar aastat tagasi datel korra käinud ja kes jättis täitsa normaalse mehe mulje. Too aeg aga suhtlema millegi pärast ei jäänud. Nüüd läksime uuesti kohtingule ning neid kohtinguid tuli küll ja veel. Asi arenes ja mees teatas üks hetk, et tema on nö minu valinud ega suhtle pärast minuga datemise algust enam kellegi teisega. Mina kohati otsisin punaseid lippe, aga leidsin “vaid” rohelisi. Mees nt andis teada, kui ta oli pikemalt messengerist eemal või kui ta läks sõpradega välja või kui ta jõudis sõpradega väljast koju. Ma ütlesin selle peale, et ta ei pea mulle nö igast oma sammust teada andma, mille peale ta vastas, et see on elementaarne, et siis ma tean, kus ta on ega pea üle mõtlema. Varem on mulle mehed pigem nähvanud, et nad ei pea mulle aru andma.
Lisaks jagasin veidi talle enda hirme, varasemaid halbu kogemusi, mille peale ta vastas: “Ajaga saame neist üle ja aeg näitab, et mind saab usaldada, Sa ei peagi seda praegu tegema.” Mu süda sulas, aga hirmud jäid… Hirmud jäid nii kõvasti, et mingil hetkel mõtlesin, et ma lihtsalt ise ei suuda selle kõigega edasi minna (talle ma seda muidugi ei öelnud). Võtsin selle teema hoopis teraapias käsile. Nii biofeedback teraapias, kus vaatasime mu hirmud üle kui ka kognitiivkäitumisteraapias. Ma arvan, et enim aitasidki minul endal selle suhtega edasi minna teraapiad ja loomulikult ajas kasvav usaldus ning turvatunne, mida partner on mulle pakkunud.
Näiteks ühe tüli aeg kirjutas ta mulle, et olen talle ikkagi kallis ja ta ei jäta mind maha. Kui ma tüli aeg ei pidanud neid sõnu millekski, siis pärast kui olime asja lahendanud, tundusid need sõnad väga turvatunnet tekitavad. NB! Tülisid tuleb ikka ette, see on normaalne suhte osa ja mu kaaslane ütleb veel selle peale, et ka nende kaudu õpime teineteist tundma. Igatahes tänasin teda nende sõnade eest ning ta ütles, et kirjutas mulle need sõnad sellepärast, kuna olen talle öelnud, et kardan, et ta jätab mu lambist maha ja kaob ära. Mu süda taaskord sulas.
Ega ma lõpuni ei olegi veel sellest hirmust lahti saanud, et ühel hetkel ta lambist kaduda võib, aga ma püüan sellele võimalikult vähe mõelda ning usaldada elu. Ta ei ole vaid sõnadega seda eelpool kirjeldatud turvatunnet loonud, vaid ka tegudega ning nende kombinatsioon on see, mis päriselt loeb. Igatahes on mul hea meel, et ma ei ole andnud siin elus suhete osas alla. Tunnen end praegu igati hoituna ja õnnelikuna.
Teie Merli