Ma ei teagi, millest alustada. Kohati ma ei taha üldse meestest blogida, samal ajal tahan need emotsioonid endast välja kirjutada ja mul on kombeks neid jagada ka.
5 nädalat tagasi kustutasin ma kõik datemisapid ära. Tundsin, et mulle aitab, need dated ei mõju enam mu vaimsele tervisele hästi. Pidevalt tekib mingi lootuse tunne ja siis see purustatakse. Ja eks teinekord olen ka kellelgi teisel neid ise purustanud. Tutvumisapid on nagu kaubamaja, valid pakendi järgi endale sobiva toote välja, siis emb-kumb saab aru, et see ei ole ikka päris see, viskad toote minema ja alustad uuesti dopamiini otsimist.
Eelmisel sügisel blogisingi sellest, kuidas mul ühe mehega tekkis üle pika aja lootus, et seal võib midagi imelist sündida. Kõik märgid viitasid sellele, just ka tema enda poolt. Ta pakkus kohe alguses kõike seda, mida mina hindan, baasväärtused klappisid jne. Siis ta kadus reaalselt poole päeva pealt ära… Nüüd juuli lõpus juhtus mul sarnane kogemus, seekord piirdus asi küll kahe datega, aga jällegi, kõik justkui klappis ning tüüp ise oli ka jumala sees. Teisel datel käisime söömas ja kuna mina olin autoga, siis ta ütles, et saada oma numbrimärk, ta paneb selle restorani lähedal parkima. Milline ilus žest! Pärast söömas käiku käisime veel jalutamas ja parklas enne lahkuminekut kallistasime pikalt. Hakkasin ära minema ja ta ütles: “Oota, ma tahan Sind natuke veel vaadata!” Issand, ma piltlikult öeldes sulasin täiesti üles, tundsin, kuidas põlved läksid nõrgaks. Pidime ka järgmine päev kokku saame, aga miski tuli vahele, no arusaadav, lubas, et teeme selle date muul ajal…
No seda muud aega ei tulnudki. Veidi küll suhtlesime pärast seda, aga see jäi kõik aina harvemaks, kuni ta üldse kadus. Minul on aga alati vaja oma closerit ja kirjutasin talle mingi aeg, et mis värk on. Sain vastuseks, et sorry, et ghostis mu, aga ta jõudis oma sõnades päris elus ette, et ei olnud ikkagi päris see. Nagu kuradi kurat! Ise veel datel rääkis, kas mehed oma mainele ei mõtle, kui x moodi käituvad. Tundub, et nad tõesti ei mõtle sellele. Igatahes, pärast seda otsustasin, et ma rohkem ei viitsi. Nali minu kulul.
See on väga armas, et paljud mulle nõu annavad: “Lõpeta otsimine, see õige tuleb ise,” “Kes otsib, see leiab,” “Sinu mees on hoopis välismaalne,” “Vaata meest lapsega, nemad on rohkem mature,” “Ära vaata meest lapsega, seal on alati eks taustal,” “Ära kaota lootust!” “Vaata meest, keda sa muidu ei vaataks.” jnejne.
Nüüd võtsingi sellest kinni, et lõpeta otsimine ja see õige tuleb ise. Mu suureks üllatuseks tõesti ei ole isegi Tinderit vaja, need mehed ujuvad ise ligi. Ühe mehega jäin suhtlema, me päris võõrad ei olnud ja meil on üks ühine hobi. Võiks ju olla justkui paljutõetav. Kuigi ma juba alguses mõtlesin, et kurja, kui see ei tule välja, siis ühise hobi tõttu ma ju seda inimest võin üsna tihti kohata, mis võib veits akward olla. Siis mõtlesin, et ok, äkki ongi see õnneliku muinasjutuga lugu, kus koos joostes päikeseloojangu suunas jookseme. Proovin siis elu usaldada. Haha. Jälle nali minu kulul. Long story in short, seekord ei jõudnud isegi datele. Ta on töö tõttu välismaal, aga me oleme 2 nädalat non stop chattinud, helistanud, videokõne teinud…
Minu jaoks oli jällegi ohumärk see, kui tüüp üsna alguses ütles, kuidas juba igatseb minuga rääkimist, tunneb armunud tunnet. Samal ajal tekitasid ilusad sõnad elevust ka, kuna ma ilmselgelt siis meeldin talle. Lisaks, minuga olevat nii hea rääkida, tema otsib kaaslast, mitte kirjasõpra jne, sellised väljendid tekitavad usaldust ning turvatunnet. Kohe kui ta Eestisse tagasi pidi jõudma, pidime kokku ka saama. Ma hakkasin ka vaikselt sulama, müürid hakkasid langema ja BOOM! Nüüd paar päeva enne siis kirjutas, et ta tunneb minuga sõbratunnet ja oleks ebaaus mu aega raisata. 10 punkti muidugi aususe eest, aga ma lihtsalt ei mõista, kuidas saab sellist asja otsustada virtuaalse suhtlemise põhjal (ise ta alguses ütles, et õige tunnetuse saabki kohtingu ajal kätte, aga unustas selle mõtte vist siiski ära).
Ma tunnen lihtsalt, et tahaks karjuda, nutta. Olengi nutnud ka, aga mitte sellepärast, et mina oleks nüüd ära armunud, aga sellepärast, et aasta jooksul on olnud 3 sellist kogemust. Et mis värk on? Kas minul on midagi viga? Või kui keegi uus peakski tulema, siis kuidas ma üldse saan veel kedagi usaldada? Muidugi teades ennast, siis ma ilmselt nagunii usaldan. Mu loomuses on olla usaldav, hea, siiras ja ehe.
Kurb olen ka sellepärast, et ma tegelikult tõesti igatsen enda kõrvale kedagi. Ma olen tõesti endale väga hea elu loonud, mul on suurepärased inimesed ümberringi ja nii väga kui ma ei üritaks “lase lahti mõttest, et kaaslast soovid,” siis see ka ei õnnestu mul. Sellega tekib mu sees veel suurem error, kuna siis tunnen, et justkui põgenen selle tunde eest, et tegelikult ma igatsen seda meespoolt enda elu. Jah, ma saan kõigega hakkama, olen see strong independent badass woman, aga ma olen seda sellepärast, et mul lihtsalt ei jää mitte midagi muud üle. Päriselt ma tahaks, et keegi hoolitseks mu eest ja hoiaks mind…
Aga tõesti, mis meestel viga on? Kas paljud mehed siis ei soovi tõsist suhet? Kas siis ei soovitagi ühele naisele pühenduda/pingutada? Miks ollakse alguses nii in love ja siis järsku see kaob? Mul tekitavad need lood nii palju küsimusi peas, aga vastuseid ei ole.. Ja ma tean, et on väga normaalseid mehi ka olemas, ei tahagi nüüd kõiki ühte patta panna, aga tean, et sarnaseid lugusid on paljudel naistel.
Igatahes, praegu seda kõike kirja pannes hakkas mul nüüd kergem. Kirjutamine on minu teraapia. Aitäh lugemast.