Kui mina lõpetasin 2010. aastal Rakveres keskkooli, siis ei teadnud sellisest asjast nagu lähisuhtevägivald praktiliselt mitte midagi. Meil ei räägitud koolis sellisel teemal ja veel vähem sellest, kuidas seda ära tunda. Kahjuks selleks ajaks aga halba suhet olin tundnud küll. Suhtes oli nii manipuleerimist, armukadetsemist kui ka teatud sõbrannadega suhtlemise keelamist. Suhe sai lõpu siis, kui noormees mind vihahoos tõukas. See et see suhe oli tegelikult vaimselt ja ka lõpuks füüsiliselt vägivaldne, sellest sain aru alles palju aastaid hiljem, kui olin õppinud lähisuhtevägivalla eksperdiks. Pärast seda, kui olin olnud ise 26-27.aastaselt räigelt vägivaldses suhtes, millest olen kirjutanud pikemalt enda kodulehel www.merlikaunissaar.ee rubriigis Minu elu psühhopaadiga. Kahjuks selles viimases vägivaldses suhtes ma enam esimese tõukamise peale suhet ei lõpetanud.
Ma ei hakka siinses avakõnes keskenduma enda vägivaldse suhte loole, vaid avan natuke seda, mida kujutab endast lähisuhte ja seksuaalvägivald, kuidas seda ära tunda ja kus leiab abi. Ma ütlen natuke, kuna tegelikult teema on niivõrd palju komplekssem kui seda on võimalik 15 minutiga edasi anda.
Esiteks tahan rõhutada, et lähisuhtevägivald ei tähenda ainult füüsilist vägivalda. See võib tihtipeale olla hoopis rohkem vaimne ja alata märkamatult – partner kontrollib sinu telefoni, nõuab salasõnu, solvab, paneb sind pidevalt süüdi tundma või püüab su sõpru ja perekonda sinust eemale hoida. See võib olla ka pidev armukadedus, mis alguses tundub nagu hoolimine, aga tegelikult on kontroll. See võib olla ka majanduslik, kus peab igast oma kulutusest aru andma või lausa partneri jaoks laene võtma.
Mis puudutab seksuaalvägivalda, siis meil ühiskonnas praktiliselt ei räägitagi suhtesisesest vägistamisest. Ehk seksuaalvägivald ei pruugi üldse olla nn võõra inimese rünnak. Ka suhtes võib juhtuda, et sinu „ei-d“ ei austata. Kui üks pool survestab, manipuleerib või ei arvesta sinu soovidega, siis see ei ole enam vabatahtlik nõusolek seksiks. Näiteks, partner ei soovi seksida, aga teine pool nõuab seda niivõrd tungivalt nagu see oleks tema põhiõigus ja toob vabanduseks, et aga see on naise kui partneri või mehe kui partneri kohustus. Siinkohal rõhutan, et nõusolek on miski, mida saab igal hetkel tagasi võtta. Kahjuks tean liiga palju vägivaldseid suhteid, kus lisaks vaimsele ja füüsilisele vägivallale on esinenud ka seksuaalset vägivalda.
Mis aga eristab tavalist tüli ja vägivalda? Sageli on raske aru saada, kus lõpeb tavaline tüli ja kus algab vägivalla muster. Turvalises suhtes on partnerid võrdsed, mõlematel on võimalus oma arvamust avaldada nii, et emb-kumb ei tunne teise ees hirmu. Kui aga tunned, et sa ei julge oma arvamust öelda või pead pidevalt ette mõtlema, et mitte teist pahandada, siis on see märk, et suhe ei ole terve. Lisaks võib üheks ohumärgiks olla ka see, et suhe ei ole terve, kui sa ei julge lähedastele rääkida, mis su suhtes tegelikult toimub. Iga tüli ei pea loomulikult teistega lahkama, aga kui sa tunned juba häbi, et oled suhtes, mida teised ilmselt heaks ei kiida, siis ilmselgelt on midagi valesti. Üks mõte, mida võib mõelda, kui ollakse suhtes, kus tekivad küsimärgid, on see, et millist nõu ma annaksin ise sõbrannale/sõbrale sellises olukorras. Kui tõsta end korra kõrvaltvaataja rolli, siis ehk see pilt veidi selgineb.
Miks ma ütlen, et see pilt ehk veidi selgineb. Sellepärast, et vägivald mõjutab inimest rohkem, kui kõrvalt paistab. See võib võtta enesekindluse, panna tundma, et oled väärtusetu või süüdi. See rikub sõprussuhteid, õpitulemusi, töövõimet, und ja tervist. Tihti hoitakse seda kõike endas, sest kardetakse, et keegi ei usu või et teised hakkavad vaatama sind teise pilguga.
Aga abi on olemas. Kui sul või su sõbral on mure, siis esimene ja kõige olulisem samm on rääkida – sõbrale, vanemale, õpetajale või kontakteeruda minuga. Eestis on olemas lasteabi telefon 116111 ja ohvriabi telefon 116 006, kuhu saab helistada ööpäevaringselt ja tasuta.
Mitte keegi ei pea üksi hakkama saama. Kõik, kes on vaimse tervise abi otsinud vägivaldsest suhtest väljumisel, ei ole seda kahetsenud. Ise ütlen alati vägivalla ohvritele, et elu teisel pool, kus ei ole vägivalda, on niivõrd palju ilusam.
Kui mina olin noorem, ei teadnud ma neid asju. Täna tean ja üritan võimalikult palju tõsta teadlikkust, et järjest vähem inimesi satuks vägivaldsetesse suhtesse. Igal ühel on õigus turvalisele ja lugupidavale suhtele. Igal ühel on õigus öelda „ei“. Ja on õigus saada abi, kui midagi on valesti.
Lõpetuseks tahaksin, et te mäletaksite minu kõnest eriti üht mõtet: armastus ei tee haiget, ei pane sind kartma, ei kontrolli ega alanda. Terves suhtes on usaldus ja vabadus olla just nii nagu igaüks olla soovib. Ilma teise poolse kontrolli ja piiranguteta.
Suur aitäh Marin Innole, kes niii vajalikul teemal ürituse korraldas. 🥰🥰