Nii suur saavutus nagu maratoni läbimine vajab eraldi blogipostitust. Vähemalt minu arvates. Lugeda võivad ka kõik need, keda jooksmine ei huvita. Aga ehk need arutelud, mida endaga maratonirajal läbi hekseldasin, annavad ka teile inspiratsiooni, et elus ei ole mitte miski võimutu, kui selle nimel pingutada, vaeva näha ning uskuda ja loota, et kõik läheb lõpuks ikkagi hästi.
Mul oli maratoni jooksmisest 2.5aastane paus erinevate vigastuste ja haiguste tõttu. 2.5 aastat!!! Ma muudkui üritasin ja üritasin maratoni distantsile tagasi saada, aga no ei juhtunud seda. Eelmisel sügisel see pidigi õnnestuma, kuna tundus, et olin hüppeliigese ja achilluese kannapõletiku seljatanud ning suvi möödus ilusti joostes. Võta näpust! Suutsin endale suve lõpus kopsuklamüüdia bakteri hankida (jummala kindel, et sain selle Ülemiste Ööjooksu finišis, mis oli kõige hullem finiš, mis üldse olla sai, täielikult korraldajate bläkk). Igatahes maratoni nädalal olin pikali maas ning end surnuks köhimas. Ma elasin seda nii raskelt üle, et ei olnud isegi Eesti suurimal jooksupeo ajal Tallinnaski. Lihtsalt nutt oli kurgus, et jälle ma maratoni joosta ei saa.
Aga ma pole allaandja tüüp. Novembris, kui olin 2 kuud hiljem terveks saanud, kerkis plaan, et lähen jooksen kevadel välismaal kuskil ühe maratoni. Uurimustöö tulemusel otsustasin maratoni joosta Kreeta saarel ning seda veidi pärast Portugali jooksulaagrit, kuna siis peaks vorm hea olema. Mõeldud, registreeritud ja reis organiseeritud. Uuest aastast pidin hakkama maratonijooksu plaani täitma. Läks aga nii, et jan-veb möödus taas haiguste tähe all, seekord suutsin külge pookida järjest erinevaid viirushaiguseid. Nii nagu sügisel, oli vaja teha lõpuks 2 AB kuuri, et terveks saada. Maratoni aeg aga aina lähenes…
Portugali treeninglaager läks mul aga kenasti ja see andis enesekindlust, et joostud ma ta saan. Iseasi, mis ajaga, aga ei see ei olnudki sellel hetkel nii oluline. Mõtlesin, et üle 5h ei tahaks joosta, see oleks juba liiga piin (üle 5h ma maratoni jooksnud muidugi ei ole). Laagris levis meil aga B gripp ja paljudel lõi see alles Eestis olles välja. Ma ausalt poolpalvestasin, et ma seda ka endale külge ei pookinud. Ma võtan väga kergelt kõike ligi ja no tõesti see oleks mu elust puudu olnud. Uuuhh, aga läks õnneks! Ei tea, kas gripivaktsiin aitas või Humeri viirusevastane sprey, mida ikka aeg-ajalt ninna lasin + reisimiste ajal maski kandmine. Igatahes enda poolt tegin kõik, et vältida mis iganes bakteritega nakatumist.
Nüüd selle pika proloogi järel jõuan 6.aprilli. Käes on maratoni jooksmise päev! Ma jõudsin teha vaid 5 nädalat stabiilselt jooksutrenni! No pole hullu, vahel juhtuvad imed ja pika pausi järel joostakse oma isiklik rekord. See oli mul väike unistus kuskil kuklas. Suurim unistus oli, et maraton läbi joosta ning niimoodi, et pärast ka ikka jalad terved on.
Kuna start oli vara, siis pidi vara ka ärkama. Soojendusjooksu ja jooksuharjutused otsustasin teha tee peal staadionini. Ja siis ma eksisin ära! Nagu wtf, ma alles käisin mööda seda teed ning pidi ju ometi meelde jääma! Aga ei! No õnneks liiga suurt ringi ei teinud, aga stardini oli sellel hetkel, kui seda avastasin, vaid 25min aega. Õnneks oli tegelikult nn väiksema jooksuüritusega. Sai kiirelt kott ära antud, wc-s enne ja pärast seda käidud, banaani ära süüa, kiired pildid teha ning stardis koht sisse võtta.
Stardimaterjalidel sai varem järgi käidud ja no tee oleks pidanud ju selge olema…
Viimased venitused enne starti (mul viimasel ajal vasak reis kisub tagant krampi).
Ootusärevuses. Siin pildil ei ole hästi näha, aga tegelikult tagant paistavad lumised mäed.
Stardis üks poose pilt.
Muusika paika telefonis.
Start pidi olema kl 7.15, aga lõunamaale kohaselt start hilines. Stardipauk anti kl 7.17. Mul reaalselt olid silmad märjad esimestel meetritel. See päev, see hetk ongi nüüd käes, kus ma olen võistlemas maratonirajal. Uuhh, praegugi, kui seda kirja panen, valguvad silmad vett täis. See oli nii emotsionaalne hetk, mis kannab mind siiani. Alustasime jooksu päikese tõusuga ja see valgus ning vaated olid kõik niii imelised. 1km posti möödumisel mõtlesin korraks, et omg 41km veel! Aga siis läksin juba tuttava skeemi peale. Jagan enda jaoks mõtetes jooksu väiksemateks distantsideks ehk 6ks osaks ja üks osa on siis 7km ja et kella vaatangi umbes iga 7km tagant. Nii on minul vähemalt mentaalselt lihtsam maratoni läbida.
Esimene km möödus kõige kiiremini.
Õhtul tegin 1km märgi juures pilti, kus ma hommikul varavalges mööda uhasin.
Ehk siis hommikune vaade teiselt poolt.
Mingi hetk tekkis mõte, aga teeks iga 7km tagant väikese videoklipi ja jagan seda oma Instagrami storys. See oli ülihea idee, sest iga kord, kui ma võtsin telefoni välja, nägin ma teateid oma jälgijatelt ja perelt, kes mulle virtuaalselt kaasa elasid! See andis täiega motti juurde! Pärast esimest 7km vaatasin oma tempot ja see oli planeeritust palju kiirem. Treeneriga rääkisime, et lähen 6.45 tempoga peale, aga mul esimesed 7km oli 6 keskmine tempo ehk esimesed 7km läbimiseks kulus aega 42 minutit. See läks väga kiirelt. Olin küll dilemma ees, kas peaks kuntslikult tempot vähendama, aga minek oli kuidagi nii hea, et otsustasin riskida, et lähen selle hea tunde pealt.
Järgmine 7km möödus keskmise tempoga 6.15 ning aega kulus 14km läbimiseks 1h25minutit. 15km-l vajasin wc pausi, kuhu kaotasin minuti. Ma nüüd enam ei mäletagi, kas ma nägin enne või pärast 15km-t võistlusel osalenud teist eestlast, Janar Juhkovi, vastu jooksmas või mitte. Kuskil seal kandis see igatahes oli. Lahe oli üksteisele korraks kaasa elada ning veel ägedam oli see, et eestlane võitis selle maratoni! Korraks olin küll pettunud, kui ta nime nägin, et ma ei olegi seal ainuke eestlasest maratoonar, aga kuna ta võitis, siis läks see kiiresti üle. 😀 😀 Tegelikult ikka väga äge kokkusattumus, et just sellisel veidi lambi maratonil osales siis 2 eestlast. Maratonijooksjaid on Eestis väga vähe, alla 1% rahvastikust. Ja üleüldse, ka terves maailmas jookseb vaid alla 1% inimesi maratoni. Igatahes sellel kolmandal 7km lõigul valdasid mind mingi hetk taas rõõmupisarad, et ma olengi siin ja ma jooksengi maratoni!
Järgmisena sai täis 21.1km ehk poolmaratoni distants. Aega oli kulunud 2h10min. Mäletan, et sellel ajal mõtlesin ka oma heale sõbrale/mentorile, kes osutus vägivallatsejaks. Ma ei ole nende tunnetega kohati siiani tegelenud. On olnud viha, aga see kurbus on mattunud kuskile sügavamale. Mõtlesin, et ehk jooksen maratonil need tunded endast välja. Aga ei saanudki, sest viha mu sees oli nii suur, et see lõi mul kohe pulsi kõrgemaks ning pidin taas temale mõtlemise lõpetama. Ma tundsin, et sellel võistlusel need tunded mind edasi ei aita. See oli siiski minu rõõmupäev.
Pärast 21.1km läbimist tundsin tegelikult esimest korda, et jalad on veidi väsinud, aga ei midagi hullu. Tempo oli kukkunud see aeg 6.20 peale, mis oli ikka planeeritust parem. 28km läbimise järel oli aega kulunud 2h55min ja keskmine tempo 6.35. Sellel lõigul oli juba päris palav hakanud. Kui mul maratoni esimene pool oli pulss rohelises ja kollases, siis see tõusis kollasesse ja punasesse. No ikka väga palav oli. Esimest korda kirusin, et krt see päike peab nii kuumalt paistma ning esimest korda mõtlesin, et start oleks võinud juba kell 6 olla, siis see kõik oleks enne palavust läbi. Lisaks mõtlesin, et krt peaks üleüldse hakkama kiiremini jooksma, saaks kiiremini need piinad läbi. 😀 aga no reaalsus on see, et ega minu keha hetkel liiga palju kiiremat tulemust välja ei annagi.
35km-l oli aega kulunud 3h41min ja selle videoklipi ajal ma veidi nutsin, sest nii faking raske oli! Tempo oli nö lõpuks kukkunud planeeritud 6.45 peale. Tegin siis ka esimese kõnnipausi, tahtsin teha seda juba 32km-l, aga mõtlesin, et enne 35km seda ma siiski ei tee. Ma suudan küll! Selle aja mõtted olidki vaid järgnevad: “see on faking raske, nii raske, nii faking raske! See on maraton, see peabki raske olema! Kui see oleks kerge, siis teeks seda igaüks! Aga mina ei ole igaüks!” Alla andmise mõtet ei olnud mul kordagi olnud ja ei olnud ka siis, lihtsalt väga raske oli. Jalad olid juba päris läbi ja nii palav. Tempost oli ka juba täitsa suva, peaasi, et see asi tehtud saab.
40km-l, kui aega oli kulnud 4h17min, otsustasin teha viimase klipi enne lõpetamist. Sellel ajal tegin oma viimase, 3nda kõnnipausi, mis on samuti mu maratonijooksude rekord, varem olen rohkem kõnnipause teinud. Klipis jagasin veelkord tänu neile, kes jooksvalt häid sõnu kirjutasid ning ka seda, mis on üks põhjus, miks ma mulle meeldib maratoni joosta. Ma tahan päriselt inimesi inspireerida ning minu meelest maratoni jooks näitab seda ülihästi. Kui sa midagi väga tahad ja selle nimel pingutad, siis saab siin elus kõigega hakkama. Lisaks jagasin ka seda, et oli vaid vormistamise küsimus joosta oma uus isiklik maratoni rekord!
Ja see juhtustki! Ma jooksin Kreetal, Chanias 42.2km distantsil oma uue ISIKLIKU REKORDI ajaga 4h34min17sekundit!!! Finiši lõpusirgel tõstsin juba käed üles, nägin täditütart kaasa elamas, naeratasin, kuidas jaksasin ning finiši järgselt… Uuuhh, lihtsalt sõnad ei tule suust, pisarad voolavad. See õnnetunne! See pingutus! See saavutus! Seda ei saa kuskil mujal kui pärast maratoni distantsi läbimist! See ongi see tunne, et siin elus ei ole mitte miski võimatu! Kõik on VÕIMALIK! Tuleb vaid vaeva näha, pingutada, uskuda ja loota, et kõik läheb hästi ning varem või hiljem läheb ka! Ma ju ütlesin, et ÜKSPÄEV JOOKSEN SELLE MARATONI TAAS NAGUNII!!!
Lõpuspurdis suutsin veel kahest jooksjast mööda ka joosta.
Iseenda champion!
See ainuke kord, kui Kreeka õlut maitsesin. Pärast jooksu lihastele väga hea. Maitsel ei olnud ka viga (ma ei joo muidu õlut).
Pärast jooksu panin siis ametliku Chania maratoni maika ka selga.
Ja niimoodi ma oma 4.maratoni medali siis saingi, läbi valu ja õnnepisarate, aga rohkem oli ikka neid ÕNNEPISARAID! 🙂
Aitäh mulle endale, treeneritele, mu perele, sõpradele, trennikaaslastele ja jälgijatele!
Merli
NB! Peapilt on pildistatud viimasel maratoni km-l! Naeratus mu näol ütleb kõik, kuidas see kõik läks!