Järgmine eredam mälestus on see, kui olin „meie kodus“ kodukontoris ja pidime minema lõunast poodi. Tal oli oma lastega ka kokkulepe, et võtame nad poe juurest peale. Hakkasime lõuna paiku sõitma ja autos olles hakkas mul halb, sest olin unustanud süüa. Ütlesin talle, et teeksime kuskil peatuse ja ma saan midagi kiiresti võtta. Seepeale ta nagu kangestus ja rohkem ma seda teemat ei puudutanud. Jõudsime poodi ja vaikides võtsin endale võileiva. Kui me poodi jõudsime, siis selgus, et lapsed ei soovi veel ikkagi koju tulla. Sõitsime poe juurest ära ja ta hakkas karjuma, et ta tapab üldse oma lapsed ära, sest nii on kõigil lihtsam. Ma ütlesin, et kas sa kuulad ka ennast? Seepeale ärritus ta veel enam ja hakkas jälle rooli taguma ja karjuma. Sageli karjudes ta ei öelnudki sõnu, tegi sellist hirmsat häält. Minu koer oli tagumisel istmel ja värises hirmust.
Koju jõudes korjasin oma asjad kiirelt kokku, võtsin koera ja sõitsin oma kodukohta. Algusest peale oma sisetunde ja sõbranna soovituse tõttu, ei andnud ma talle oma kodu võtit. Õhtul oma kodus olles kirjutasin talle ja palusin selgitust. Tema selgituseks oli, et ta vihastas mu peale, sest ma julgesin öelda, et mul on kõht tühi ja ta pidi end väga tagasi hoidma, et mind mitte autost välja visata. Ma sain shoki, sest ma ei suutnud uskuda, et ta on võimeline mind koos koeraga kuhugi jätma. Enne seda juba oli ta minu vastu väga külm. Tavapärased olid ka kadumised ehk siis võis ta olla vabalt paar nädalat kadunud ja miskipärast oli minus hirm ise esimesena suhelda. Ta oli kadunud ja seejärel võttis minuga ühendust, et asjad selgeks räägiksime. Ta selgitas, et tema aju on teistsugune ja ta ei mõtle nii nagu kõik teised. Samuti, et ta on väga aeglane ning tal läheb olukordade analüüsimiseks alati aega.
Peale seda kui ma julgesin öelda, et mul kõht tühi on, soovisin lahutust. Esimene ühine avaldus sai samuti tehtud. Kuna tema ema oli väga mures ja uuris, et mis meil juhtus, siis kirjutasin talle, et ta võiks ise oma emale selgitada. Ta soovis kohtuda ja sellest vestelda. Saime taaskord kokku. Koos olles käitus ta taaskord nii nagu midagi poleks olnud. Ütles, et tal on tööl olnud väga pingeline ja ilmselt vahetab töökohta ja töökoha vahetus kindlasti muudab kõik asjad paremaks. Otsustasime, et ei anna teist avaldust sisse ja proovime uuesti.
Enne autost välja viskamise juhtumit sain ma võimaluse külastada ühte riiki ja osaleda ägedas projektis. Viibisin seal terve nädala ja selle aja jooksul ta samuti vältis mind. Tekkis selline karistamise tunne. Talle ei meeldinud, et mul seal tore on. Juunis läks ta ise välislähetusse. Mina jäin tema lastega ja oma lapsega koju. Ta läks kolmapäeval ja pidi tagasi tulema laupäeval. Minul oli sõbrannaga kokkulepe, et läheme reedel metsamajja ja pühapäeval tuleme tagasi. Me oleme seda teinud juba 5 aastat. Kokkulepe oli, et mina viin tema lapsed reedel oma lähedase juurde ja tema läheb võtab nad sealt laupäeval ära. Laupäeva hommikul metsas olles sain ma kõne oma purjus lähedaselt, et minu mees ei ole tulnud ja lapsed seal kõik omapäi. Olin väga ehmunud ja siis hakkasid kõik telefonis naerma ning ütlesid, et tegid mulle nalja. Olin väga pahane ja ütlesin, et mulle sellised naljad ei meeldi. Katkestasin kõne. Tegelikult oli minu mees seal. Järgmine hetk kirjutas mu lähedane, et mu abikaasa oli hakanud seal viskit jooma (hommikul). Kuna ma olin metsas puhkamas, siis lasin sellel minna, tehku mis tahab. Soovin ka oma kvaliteetaega.
Peale lõunat helistas lähedane uuesti ja ütles, et mu abikaasa ikka joob. Järgmised kõned hakkasid abikaasalt tulema, et kus ma olen ja raudselt olen hoopis mõne armukesega. Palusin tal vaatama tulla, aga siis ütles ta, et tahab oma lastega olla. See oli minu jaoks hämmastav, sest lastega olles ei peaks kogu seltskonnaga alkoholi tarbima. Pigem soovis juua. Tema kõned ja kirjutamine jätkusid poole ööni ja minu puhkus oli rikutud. Ärkasin hommikul kell 6 ja otsustasin, et sõidan sinna kohale. See ei asunud väga kaugel metsamajast. Hoovi jõudes oli vaatepilt kohutav. Igalpool vedeles tühi taara, prügi, suitsukonid. Läksin tuppa ja mu abikaasa
magas lahtikäivas tugitoolis. Äratasin ta üles ja palusin välja rääkima tulla. Küsisin, et miks minuga nii käituti ja nüüd on kõik, sest ma ei soovi oma ellu selliseid draamasid. Ütlesin veel, et mis eeskuju ta oma lastele on, kui kohtleb mind nii. Lapsed magasid ilma voodipesuta diivanil. Ütlesin kõik ära, mida ma arvan ja sõitsin metsamajja tagasi.
Jõime sõbrannaga kohvi ja siis saatis mu abikaasa mulle sõnumi, milles palus, et läheksin koju, sest me peame sellest rääkima. Ma olin nii tüdinud ja väsinud sellest kõigest, aga sõitsin siiski kohale. Seal olles tekkis mul 38 palavik, värinad, ma ei saanud hingata ja ei suutnud nutmist lõpetada. Ma ei ole elus nii palju nutnud, kui temaga suhtes olles. Tema oli jällegi väga värske ja rahulik nagu mitte midagi ei oleks olnudki. Ta ei soovinud eelmisest õhtust väga rääkida ja ütles, et minu lähedased oli teda pannud nii käituma.