Kohtumäärusega kevadest 2022 on vanematel ja sugulastel keelatud rääkida teisest vanemast halvasti laste kuuldes, mis ei kehti laste isa pere puhul. Poeg on mulle aja jooksul küllaga rääkinud, kuidas isa on minust halvasti jutu käigus rääkinud ja kuidas ta on kuulnud isa vanematekodus minu kohta sealset vanaema, toonast tibi ja isa minust taga rääkimas. Jõhker, kuidas valetatakse näkku, et nemad midagi ei tee.
Kõike, mida eks räägib, võetakse puhta kullana. Mina olen mittekeegi, iseäranis lastekaitse silmis, mis on äärmiselt vastik. Lastekaitse peaks olema erapooletu, aga meie puhul on täielikult isa poole. Lastekaitse isiklikult on mulle korduvalt nii ebaviisakalt vastanud kirja teel ja kui viimati meil käis, üritas minu öeldut hakata vastu provotseerima�� Piirkonnapolitsei oli kõrval ja teine politsei kuulis me juttu. Nägin politseinike silmi lihtsalt pööritamas, nagu nad tõesti vist mõistsid, et lastekaitse tahtlikult üritab mind ärritada. Et saaks ikka politsei kaamera abil tõestada, kuidas minu ärevus kasvab ja äkki muutun vägivaldseks. Kuidas on selline käitumine üldse riigitöölisel lubatud?
Minu kasupoeg andis sügisel 2023 teada, et minu eks viibis kasupoja ema kodumaja ümbruses. Ta jalutas sealse maja ees, kuid kasupojast möödudes last ära ei tundnud. Miks, tekib küsimus?
Järgmiseks tundus mulle kahtlane, et eks sõitis mulle last paariks tunniks lubades meiega samas suunas, kuigi pidi otse koju naasma, mis asub linna teisel pool. Otsustasin kogu marsruudi minu vanematekoduni üles filmida. Liigun alati sinna täpselt sama teed pidi ning eks teab minu varasemat liikumistrajektoori. Ta sõitis kogu tee meiega kaasa minu ees. Eeldan, et ta tahtlikult otsustas minu ees sõita, et näha, kas ja kuidas ma reageerin. Kas ma ärritun ja möödun temast või nt tekitan ohtliku olukorra liikluses, mida kohtule ja lastekaitsele saaks edastada. Ikka selleks, et tõestada minu ebaadekvaatsust või väidetavat närvihaiget käitumist.
Novembri lõpus 2023 käidi minu autot kodumaja kõrval ühel õhtul uudistamas. Pealtnägija rääkis, et mingi mustades dressides pikk mees blondi peaga tegi auto tagaukse lahti ja uudistas sisse. Autouksed olid lukus, seega kuidas õnnestus tal uks avada? Võtsin ühendust korteriühistu esimehega, kes teatas, et kaamerad ei näita antud suunas, kus auto paiknes. Kõrvalmajal aga kaamerad puuduvad. Kuigi ei saa tõestada, kes uudistamas käis, olen üsna kindel, et informeeritud teabe põhjal oli selleks eksmees. Oma uue juristi tungival soovitusel andsin juhtumi politseisse, et see fikseerida, sest ka suve alguses oli sarnane olukord, aga uudistajaks oli keegi teine.
Kõik need olukorrad olen edastanud kohtule. Loomulikult otsustas laste isa jultunult mind järjekordselt ähvardada, manipuleerida mind ümber mõtlema ja talle vastama. “Tõesta, et ma sind jälitan ja jälgin. Kui sa seda teha ei suuda 2 päeva jooksul. Esitan valesüüdistuse eest avalduse politseile! Mille pärast ma peaks sind jälitama/jälgima. Sa oled tühi koht, üleliigne ja minu pärast võiksid siit riigist/linnast lahkuda. Läheks õhk värskemaks.”
Pelgalt laste isa nime nägemisest telefoniekraanil tõuseb vererõhk. Vahet ei ole, kas kõne, smsi või emaili näol. See vallandab minus ärevuse, millest on mitmel korral tekkinud ka raske paanikahäire. Kui ravimid ei toimi, olen sellistel kordadel ise või on mu abikaasa kutsunud mulle kiirabi.