Laste esimesed 6 aastat olin mina see, kes oli laste jaoks olemas ööpäev läbi. Laste isa magas oma iluund, kui mina haigeid lapsi öösiti aitasin jne. Ta tuli töölt koju, pesi, sõi ja heitis magama. Sõnagi lausumata, isegi laste igapäevane anumine nendega mängida ei huvitanud teda. Kui julgesin enne söömist temalt midagi küsida, sain laste nähes ja kuuldes pasarahe kaela. Et mida kuradit ma temast tahan, tal nii raske tööpäev seljataga, aga mina istun kodus perset laiaks ja mõnulen lastega?! Tema jaoks oli laste ema lihtsalt üks meelelahutaja tuhandes eri vormis, aga mitte ühiste laste lihane ema ja kasvataja 24/7.
Ma käisin lastega üksi pere-, silma- ja hambaarsti juures, vahetult peale tütre rasket sündi temaga aju-uuringus ning pojaga adenoidioperatsioonil. Palusin lasteaia logopeedil tütre kõnet parandada ja kutsusin koju isegi refleksoloogi, et tütre gaasivalusid kergendada. Lisaks nautisime lastega Nukuteatri etendusi ning Estonia kontserdisaalis Muusikat kõige pisematele. Võtsin oma südameasjaks lastele beebitrennides kõike õpetada ning neid asjalikumalt liikuma ja rääkima saada. Tegin nendega koduski trenni. Käisin ka mõlema lapsega beebide ujumises, et nad õpiksid varakult vett armastama, mitte kartma.
Tegin kõik endast oleneva, et lastel oleks mitmekülgne toit laual, aegajalt erinevaid tegevusi ja sõpradega kohtumisi meil või külas. Puhkasin koos laste ja oma vanematega vähemalt korra aastas soojamaareisidel. Laste isa ootasin meiega alati kaasa, kuid igakord olid tal erinevad põhjendused meiega mitte liituda, sh tavaline “mul on palju tööd”. Andsin igal võimalusel lapsed enda ning laste isa vanemate hoida, et lapsed harjuksid juba väiksest peale erinevate inimestega olema.
Mäletan täpselt aega, mil minu jaoks muutus kõik. See sai alguse 2014. aasta sügisel, kui pahandasin korraks pojaga. Laste isa lõi käega jõuga vastu mu paremat õlga, mille tagajärjel tekkis õlale suur sinikas. Juhtumit ma politseisse ei registreerinud, sest ma ei osanud selles midagi kahtlustada. Sellest ajast saadik tajusin aga kogu ülejäänud suhte jooksul, et kardan laste isa reaktsioone ükskõik millega seoses – ka siis, kui oli vaja nt raha või tema enda abi küsida misiganes põhjustel. Mind hirmutas juba ette tema reaktsioon. Kuulsin lõputuid loenguid stiilis „sa ei saa millegagi hakkama“.
Jäin lastega spetsiaalselt kuueks aastaks koduseks (2012-2018), tehes esimese lapse kõrvalt tööd vaid projektipõhiselt. Vahepeal hakkas laste isa aga tänitama: “Millal sa tööle kavatsed minna?” Hakkasingi igapäevaselt tööd otsima ja seegi variant talle ei sobinud, jagades mulle solvavaid kommentaare stiilis a’la “istun vaid arvutis ja lastega ei tegele! 2019. aastal sain lõpuks korraliku töökoha, olin aegajalt tööalaselt eemal kodust täispika päeva ja ma nautisin teadmist, et olen jälle kasulik. Juhtus olema ka kordi, kui sain töölt koju alles öö paiku.
Kui laste isa virises enne seda aastaid mu töötuse kallal, siis tööle naastes tulid temalt uued süüdistused stiilis „Enne olid vähemalt kodus ja toit oli soe, kui koju jõudsin“ või „Nüüd pean kõike ise tegema!“. Ta ei olnud kunagi rahul sellega, milline me elu oli ja milliseks ajaga kujunes. Püüdsin laste isale kogu aeg meele järgi olla, sest viimastel aastatel kooselu perioodil kartsin teda ärritada. Sain aru, et pean enda käitumist ja sõnavara kogu aeg kontrollima ning vabandasin ka suvalistel põhjustel. Mulle oli aastatega nö sisse kodeeritud teada anda kõikidest oma päevastest ettevõtmistest, sest ta muutus ajaga haiglaselt kontrollivaks.
Laste isa süüdistas mind omakorda selles, et ma ei kuulanud teda ega ole kunagi varem kuulanud. Süüdistusi minu empaatilises ja autoriteetses laste kasvatusmeetodis, mõnitusi ja solvanguid minu käitumises või otsustusvõimetuses, manipuleerimist minu tihti muutuva enesetundega, alavääristamist ning pidevat vingumist töötuse kallal – seda kõike olin sunnitud kuulma igapäevaselt. Ja mitte ainult mina, vaid ka me ühised lapsed.
Vabakasvatust nautinud eks ei saanud lapseeas tunda isa eeskuju, sest kogu tema teadliku elu jooksul on vanamees joonud. Jõi siis ja joob ka edaspidi. Magab, joob ja suitsetab nagu korsten. Joob end ilmselt ka surnuks. Eksi vanematekodu haiseb suitsu järgi, sest mõlemad – ämm ja äi – suitsetavad toaseinte vahel. Ka vanaisa rollis ei saa vanameest usaldada, sest äkki põletab veel maja maha, samal ajal majas lapsed õndsat und magamas!?