Ainuke tõeline inimene, kes mind mõistis oli naabrinaine, kelle lapsed minu lastega koos aega veetsid. Temast sai minu tugi ja suunaja, temast sai minu teine ema. Loomulikult oli selle aja jooksul palju komistamisi, palju allaandmisi, teelt kõrvale kaldumist ja valest kohast abi otsimist. Oli palju inimesi, kellelt lootsin tuge ja abi saada, aga hiljem osutusid nad lihtlabasteks ärakasutajateks.
Täna saan ma neile öelda Aitäh! Aitäh selle eest, et te aitasite mind sinna redeli viimasele astmele, aitasid mind näoli mutta. Seljataga minust rääkides ja minu peale näpuga näidates. Teades, mida läbi elan, aga arvasite ikka, et see on koht, kus saab mind ära kasutada. Aitäh, tänu teile kaotasin ma oma väärikuse ja kontrolli iseenda elu üle, aga tänu sellele olen ma täna tugevam. Tänu sellel pole teid täna enam minu elus.
Hakkasin suhtlema lastekaitsega, võtsin endale advokaadi. Kuidagi ma olin tüdrukud koju tagasi saanud, aga poisse mitte. Lapse isa tegi kõik selle nimel, et poisid tagasi koju ei saaks. Tema jaoks oli tähtis ainult tema laps, teda ei huvitanud minu lapsed ja nende läbielamised. Ta teadis, et minu nõrk koht on minu lapsed. Ma palusin teda, anusin teda, et ta jätaks minu lapsed rahule, tehku minuga, mida tahab, aga palun jäta lapsed mängust välja.
Ta ju tahtis mulle kätte maksta, et olin ta maha jätnud. Tema jaoks oli parim seda teha laste kaudu, ta ei mõelnud aga kõike korralikult läbi. Ei mõelnud selle peale, et kui lastekaitsesse kaebusi teeb minu kohta, et siis viiakse ka ju tema laps ära. Arvas, et vaid minu lapsed viiakse lastekodusse, kuna minu kolme lapse isa elab Eestis ega hooli oma lastest. Tema laps saab tema juurde elama ja ta ongi mulle kätte maksnud. Aga see ei läinud nii, kõik lapsed võeti ära.
Lapsed löödi laiali, poisid viidi turvakodusse, tüdrukud asendusperre. Ma ei teadnud mida teha, kuhu minna. Saatsin lastekaitsesse sõnumeid, et soovin lapsi koju. Soovin lastega olla, aga vastuseid ei tulnud. Kohapeale minnes ei tulnud keegi uksele. Lõpuks advokaadiga hakkasid asjad liikuma.
Esimesena sain tagasi koju tüdrukud, poiste kohta aga leiutati edasi valesid, et neid mitte koju lasta. Lastekaitsetöötaja, kes siis oli juhtival kohal ütles, et poistel on hüperaktiivsus ja koduses keskkonnas nad kasvada ei saa, nad pannakse lastekodusse. Nägin ainult laua otsas muigava eksmehe nägu, olin endast nii väljas, aga teadsin, et ma pean siin laskma tööd edasi teha advokaadil ja minu karjumine siin ei aita midagi. Loomulikult läks see inimene fb seinal kohe teavitama, et mul võeti lapsed ära ja pandi lastekodusse. Milline ema ma küll olen, et lähen peole jne.
Ma olin nii jõuetu, ma võitlesin temaga aastaid, aastaid jooksin mööda kohtuid, aga tulutult. Ta sai kõik võidud, v.a see, et sai aastaks lähenemiskeelu minu suhtes. Kuna meil oli ühine laps, siis lapse teemal ta võis suhelda. Arvate, et see hoidis teda minust eemal…ei hoidnud.. Ei aidanud minu kolimised, minu aadressi ega töökoha peitmised. Ta leidis mind igalt poolt ülesse. Isegi kui ma enda autot peitsin inimese juurde, keda ei oleks keegi tohtinud teada, siis tema juba teadis, tal oli kõik teada, kus ta elab, kus on minu auto. Tal oli alati kõigi inimeste taust teada, sest ta oli eeltööd teinud, et mitte tühjade sõnadega loopima tulla.
Küll ta tellis minu tapmist, ähvardamist, peksis minu auto aknad sisse. Tal oli miljon kõnekaarti ostetud, kus mulle smse saata, mis värvi pesu mul seljas on ja kellega ma aega veedan ja kes ma olen jne. Ma arvasin, et see õudus ei lõppe mitte kunagi, ma olin juba alla andmas, aga ma teadsin, et pean saama tagasi ka pojad.