Sain korteri. Pakkisin enda ja laste asjad kokku, tema asjad jätsin koridori. Ta teadis, et ei saa minuga kaasa kolida, ta teadis, et ma ei soovi temaga koos elada. Siiski kuni lapse sünnini me kuidagi ikkagi koos ühe katuse all elasime. Kogesin naabrite kurjasid pilke, sest naabrinaise arvates, kes oli ka eestlane, olen üks kibestunud naine, kes pidevalt karjub. Ma olin katki, ma isegi ei tea kui katki ma olin, aga tean, et olin katki. Ma ei usaldanud kedagi ja kui usaldasin, siis usaldasin täiesti valesid inimesi enda ümber.
Jõudis kätte päev, kui olin taas korteri otsingul ja nüüd enam kui kindel, et tema minuga kaasa ei koli. Ei kolinudki. Kolisin enda lastega üksi ja arvasin, et nüüd saab taas minna paremuse poole ning suudame kahe täiskasvanu kombel arutada lapse heaolu puudutavaid küsimusi. Ma ainult arvasin, see mis järgnes oli minu õudusunenägu ja on tänase päevani! Hakkasid igapäevased smside saatmised, helistamised, ukse taga käimised. Arvasin, et sellega kõik piirdub ja ma saan oma eluga edasi minna ning võin uusi tutvusi looma hakata.
Olime ka rääkinud sellel teemal, et kui ma soovin kusakile minna, siis tema võib last vaadata jne. Korraks tunduski, et temaga saab vähemalt lapse teemal suhelda ja sõber olla, aga eksisin selles ja pidin maksma selle eest väga kõrget hinda. Nimelt, kui arvasin, et võin teda usaldada ja olin teda lapse juurde palunud, oli ta mu korteri täis pannud kaameraid. Minu auto alla paigaldanud jälitusseadmed, et teada saada, kus ma käin ja mida ma teen.
Ma nagu ei saanudki aru, kuidas ta alati teadis, kus ja kellega ma olen. Kuidas see oli lihtsalt võimalik, et teadis kõike. Ma ei tulnud kunagi selle peale, et ta võib midagi sellist teha. Olgem ausad terve mõistusega inimene ei tule sellise asja peale, sest tal pole sellisteks asjadeks lihtsalt aega. Tal aga oli aega ja kuidas veel oli. Lisaks üüris ta välja oma korteri töölistele, et näidata, et ta on kodutu ja ma olen ta välja visanud. Hakkas magama autos, seal kus jumal juhatas, tal olid seljas samad riided, mis juba haisesid, kuna ei käinud pesemas jne.
Vähe sellest, et ta mind jälitas, hakkas ta mind ka fb seinal laimama ning kõigiga tülli ajama. Ta tegi varikontosid minu nimega fb ja hakkas suhtlema erinevate meestega, kellega suhtlesin või varasemalt olin suhelnud. Hakkas neid vestlusi näitama teistele, öeldes, et mina olen kirjutanud ja et mind ei huvita lapsed, vaid mind huvitavad ainult mehed ja nende raha.
Ma tänaseni ei suuda uskuda, kuidas kõik teda uskuma jäid. Ma ei suuda uskuda, et see inimene viis minult minu vanema venna. Vanem vend oli minu elus esimesel kohal ja lapse isa teadis seda. Ta kasutas kõige julmemal moel ära minu kõige valusamat kohta viies minult 9 aastaks ära minu vend. Pidasin venda enda tugisambaks, aga ühel päeval avastasin, et mul ei ole teda enam. Igapäevased võitlused teistele tõestamaks, et ma ei ole selline, kelleks lapse isa mind teha üritab, see oli peaga vastu seina jooksmine.
2014 enne minu sünnipäeva ja jõule astus sisse kohalik Soome lastekaitsetöötaja koos politseiga ning viis kodust ära kõik minu lapsed, öeldes, et ma ei suuda K…. eest kaitsta enda lapsi. Neil oli õigus, ma ei suutnudki, aga lastekaitse mind selles osas ei aidanud ka. Nad uskusid lapse isa valesid ja lapse isa poolt veetavaid tunnistajaid lastekaitse asutusse, kes rääkisid seda, mida lapse isa käskis neil rääkida. Mul oli tunne, et see õudus ei lõppegi ära, olin üksi kodus, kõik kardinad kinni ja pea teki all voodis. Nutsin valust, kurbusest ja tühjusest, mitte keegi ei mõistnud mind.