Tere, 8.august, maagiline kuupäev!
Ootasin siin prokuröri kõnet, kuna 31.07 pidi ta O kaitsjaga kokku saama. Ma sain ise sellest kokkuleppemenetlusest veidike valesti aru, see on just hea. Lepitusmenetlus on see, millega karistust jms ei saa. Aga see selleks. TA SAAB KARISTADA!!!! JAH, TA SAAB KARISTADA, KARISTADA, KARISTADAAAAA!!!!! Ma hakkasin suurest õnnest nutma!!!
No muidugi kohtunik peab veel viimase haamri lööma ning siis toimub kohtuotsuse jõustumine, aga prokurör ja O kaitsja leppisid kokku, et O saab 1 aasta ja 6 kuud vanglakaristust 2 aastase katseajaga ehk kui ta selle aja jooksul kasvõi väikesegi sulitembu teeb, läheb ta KINNNNNNIIIII!!! Jiipppikajeeeejeiii!!! Lisaks taotleb prokurör mulle 3 aastast lähenemiskeeldu, mis on Eestis maksimum, mis võimalik saada!!! Ja veel teist korda jiiipppiiikajeee!!!
Ühesõnaga enam ta vastu ei vaielnud ning oli sellise kokkuleppega nõus (tundub, et tema kaitsja on talle aru pähe pannud, et ta ei saa minu vastu, süüdi jääb igal juhul). Mul on piisavalt tõendeid, et igal teisel juhul ära tõestada, et ta süüdi on. Muidugi ta võib veel sellest kokkuleppemenetlusest loobuda, aga nii palju mõistust tal ehk ikka on, et sellega ei teeks ta mitte vaid minu elu kibedamaks vaid enda oma ka. Usun, et olen oma vankumatusega talle selgelt mõista andnud, et mina ei ole naine, kes provokatsioonidele alluks!
Kui mind kunagi valdasid kurbusepisarad, valupisarad, siis täna olen ma täiesti õnnejoovastust. Kui ma mõtlen sellele, hakkavad lihtsalt pisarad voolama, kergendusest, õnnest, õiglustundest. Kas, te naised, saate aru, et õiglus võidabki? Et igal oinal on oma mihklipäev, et vägivalla vastu on võimalik astuda?! Et süüdlane saabki oma karistuse! See on olnud kõike muud kui kerge, aga lõpuks on see seda kõike väärt olnud! Iga pisar, iga allaandmise tundehetk, iga vihahetk, iga lootusetuse tunde hetk, iga peaaegu murdumise hetk, iga hirmule vastu astumine. Kriminaalkaristus + lähenemiskeeld. Saate aru??!! SEE ON VÕIMALIK!!! SEE ON VÕIMALIK!!!
Oli hetki, kus ma ei uskunud sellesse, kuidas kõik tundus mõttetu, kuidas tundus, et ametnikel on suva, aga see ei ole nii. Tuleb teha suu lahti, rääkida, otsida abi, abi spetsialistidelt, abi lähedastelt ja töökaaslastelt, keda saab usaldada. Vahel ma isegi mõtlen, kas mu kannatused on ikka olnud piisavalt suured, kuna olen kuulnud ja lugenud palju hullemate juhtumite kohta, aga siis sattusin lugema üht teksti, kus oli ilusti välja toodud, vahet ei ole, kas sul on paar sinikat või oled segamini pekstud, vägivald on vägivald. Seda ei õigusta miski ning palju keerulisem on lahkuda siis, kui sa oled tõesti poolinvaliidiks pekstud, sest siis sa sõltud veelgi rohkem sellest psühhopaadist.
Aga hetkel see selleks. MA VÕITSIN!!!! Mina, väike naisterahvas, VÕITSIN! Sa muidugi lubasid mu ära tappa, kui võitlusega lõpuni välja lähen, aga su ähvardused ei kõlba kassi pepu alla ka nagu öeldakse. Naljakas on see, et 6.august sai aasta täis sellest, kui sa näitasid oma tõelist palet, aasta otsa olen elanud terrori all, hirmus, mures, valus nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Sa rikkusid aasta mu elust, aga oma käitumisega rikkusid sa terve enda elu. Hüvasti avalik sektor su jaoks! Hüvasti hea maine, sest kohtulahend läheb avalikult üles!
Ma tean, et sa ei muutu ja kindlasti leiad omale uue ohvri ja kindlasti on sul ohvriks ka praegune naine kodus, aga ma nii loodan, et minu politseisse minekuga, suudan kasvõi ühegi potentsiaalse ohvri elurõõmu säästa. Nagu ma olen eelnevalt kirjutanud, mul on tekkinud missioonitunne. Muidugi kohati ma tahaks lihtsalt selle raamatukaane kinni panna ning igaveseks oma elust peast visata, aga milleks kõik need kannatused, kui ma ehk saan kellegi teise kannatusi ära hoida! Mina võitsin ja võidad sina ka, kallis lugeja! Ei tohi kaotada usku, peab tegema kõik, mis on enda kontrollitav ja võimuses ning lihtsalt uskuma ja head asjad juhtuvadki!!!