“Iga ühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida, iga ühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata “ on ühe laulu sõnad, mis kirjeldavad praegu minu olekut. Eelmine nädal oli raske, väga raske, kuniks ma murdusin?! Või siiski oleks õigem öelda, et ammutasin uut energiat?!
Igatahes laupäeval oli koolikokkutulek ja alguses ei olnud, kuidas nüüd öeldagi, tuju päris see. Palju mõtteid oli O peal, et no krt miks küll, lisaks on paaril mu ümber oleval inimestel ka suured suhteprobleemid ja nende murede kuulamine rusus mindki. Ja siis vana stalker nagu ma juba olen, oli näha, et ta naine ja O on naise vanaema 80.juubelil. No, krt, on mul siis vaja üldse neid asju vahtida?! Natuke juba vindine ka ning kirjutasin talle.
Meie vestlus oli siis järgmine:
M kl 23.51: “Miks sul üldse mind oma ellu vaja oli, kui sul naine kodus olemas?! Kui sul eelmine teema Päästeametis lõppes samamoodi nagu minuga. Mister ausus ise, kõik, kõik valed tulevad ju välja…”
O kl 8.17: “Sa oled ikka täiega segi!”
M kl 14.02: “Milline osa siis sellest loetelust tõsi ei ole? :D”
O: “Puhka jalga lilleke, mul pole sinuga midagi rääkida enam!”
M: “Ega ma ei lootnudki asjalikku vastust saada. Eks varem või hiljem jõuavad küsimuste vastused ja kogu tõde ikka minuni 🙂 Luumurd paranes sul ka ikka õige kiiresti ära (y).”
Naljakas on see, et mul hakkas kergem?! Pärast esimese teksti ära saatmist oli mul hea olla, nautisin koolipidu, väga tore oli. Ma olin kleidis, meigis ja ma tantsisin vana klassivennaga ning selles ei olnud mitte kui midagi imelikku. Varem oleks kõigi nende 4 asja eest peksa saanud, üritus, meik, kleit, vastassugupool. Johhaiidiii, kujutan ette juba, mis hoor 😀 Ohjah.. Alkoholi sai natuke liiga palju joodud, kuigi mul oli seda vaja, seda pingete maandamist, hommikuni tantsimist ja jauramist. Nagu oleksin uue hingamise saanud.
Teisipäeval käisin teraapias ja ma pelgasin oma terapeudile sellest rääkida, et nii tegin. Ta ei mõistnudki mind hukka. Muidugi ega ta ei tohigi seda teha, aga ütles, et tal on hea meel, et ma olen oma hääle tagasi saanud. See on samm edasi, kui julgen O-le öelda, MIDA MINA ASJAST ARVAN! Lisaks arvab, et mida rohkem O valed välja tulevad, seda ohutumaks ta muutub, seda väiksemaks jääb see tema koletis, mis ta meile endast loonud on.
Lisaks olen ma ise ja nüüd ka koos psühholoogiga analüüsinud, miks ma ise üldse end ära kaotasin, miks ma lasin endaga niimoodi käituda. Teate, ma karistasin iseend ka… Mul on tagantjärgi tohutult kahju, et ma oma eelmise peiksi aeg üle aisa lõin. Oligi hetki, kus ma mõtlesin, et see kõik on mulle paras, et see on minu karma. Mul olid tohutud süümepiinad. Aga tegelikult, minevik ei defineeri ju mind, kõik inimesed teevad vigu. See, et ma nüüd üht inimest petsin, ei tähenda, et ma terve oma ülejäänud elu selline olen.
Seda ütles mulle tegelikult ka esimene psühholoog, kuhu O mind saatis, temale see vastus ei meeldinud, saatis järgmise juurde, tema vastus ka ei meeldinud ning nüüd ütleb kolmas inimene mulle sama… See põhjus, miks ma nii käitusin, oligi lihtsalt see, et ma ei olnud seal suhtes ka õnnelik, midagi oli mäda ja no oligi. Ja veelkord, mul on siiralt kahju, siiralt kahju, et ma ei lõpetanud seda asja juba siis, kui tundsin, et see ei ole see, aga see on nüüdseks minevik.
Praegu tunnen end täiesti puhta lehena, et nautida elu, olevikku, iseennast, end ümbritsevaid inimesi, reisimist. Issand jumal, ma saan ju sinna pulma minna!!! Ma saan tüdrukute õhtul välja tantsima minna. Praegu on aprill, Tallinnas juhtus see viimati 2017. aasta juunis. Väga suur läbustaja olen ikka küll 😀
Need mõtted, et kuidagi tema kodus olevale naisele endast teada anda, olen nüüd ka maha matnud. See on tema elu, tema valikud. Need vähesed, kellele ma rääkisin, ütlesid ka, et see ei ole meil õige suhe, aga mis ma kuulasin neid…päeva lõpuks tegin ikka nii nagu heaks arvasin. Igaüks teeb oma valikud ise. Pealegi ei puutu see enam minusse, mina tulen nagunii sellest võitjana välja ja ma tean, et iga tagasilöök teeb mind tegelikult veel tugevamaks!