Kes ma tänaseks olen… Sellest mõtisklusest on põhimõtteliselt juba aasta möödas. Isegi selline asi nagu koroona, ei peata aega. Mul on üldse tunne, et minu ajaarvamine käib erinevate elusündmuste põhjal, mitte aastaarvu vms järgi. Alguses mõtlesin, et ma ei räägi sellest, et ma ei taha seda kuidagi esile tuua, aga ma tahan ju oma vägivalda kogetud minevikuga naisi innustada. Olla eeskujuks ja jälle on elusündmused läinud nii, et praegu on aeg, kus saan seda taaskord olla.
Kes mind rohkem on jälginud, siis on kursis, et olin sügisel/talvel depressiooni sügavaimas augus. Tänaseks päevaks saan aru, et see oli hoopis läbipõlemise auk. Kujutan ette, kuidas see osa inimestele võib tunduda mingi pseudomure, aga see ei olnud seda. See ongi lihtsalt see hetk, kus sa enam voodist ei tõuse ega suuda tööle minna.
On teil tekkinud kunagi nahale lööve nendel päevadel, kui peab tööle minema? On teil juba pühapäeva õhtul stress, et homme hakkab jälle see töönädal pihta? On teil tunne, et te ei suuda pärast tööpäeva lõppu töömõtteid peast välja lasta? Ja kui võtadki julguse kokku, et seda oma ülemusele öelda… Saad vastuseks, kui sa oled nii ebastabiilne, siis ehk sa ei peaks meil töötama? Ok, sa punnid edasi, sest sa ei ole ju allaandja, sa mõtled, et ma ei ole ju ebastabiilne, et oled töökas ja võimekas ning mis kõige tähtsam… Inimesed ümberringi jäävad töötuks ja kuidas mina siis järsku tunnen, et see töö ei ole ikka see?!
Tundsin, et tegelikult liigun igapäevaselt oma eesmärgist, panustada rohkem LSV teemasse, kaugemale. Olen kandideerinud ja kandideerinud ning vastused on olnud eitavad. Iga päevaga tekib suurem väsimus, tüdimus… Võtad muudkui järjest puhkusepäevi välja ning üks hetk on sein ees. No nii ees, et enam edasi ei saa, sa lihtsalt ei saa vanaviisi. Andsin lahkumisavalduse, ilma et mul oleks uus koht olemas olnud. Vannitoa remont ukse ees, mis teatavasti ei ole odav lõbu. Korter ja auto on laenu peal. Aga üks hetk, see kõik on lihtsalt tühine, kui enam lihtsalt ei suuda. Ma põlesin sügisel läbi, ma ei taha enam sama. Seekord ma tunnetan oma viimast piiri. Seekord ma saan aru, et midagi peab muutuma ja kui ma ise ei muuda, siis keegi teine minu eest seda muudatust ei tee.
Nüüd siis asja puänt. Lahkumisavaldus oli valmis kirjutatud, aga veel saatmata. Heliseb telefon, esimene lsv teemaline tööpakkumine… Lahkumisavaldus saadetud, järgmisel päeval järgmine lsv teemaline tööpakkumine. Are you kidding me? Otsus lahkuda kriisi ajal turvalisest kindlast töökohast, see ei tulnud ju kõike muud kui kergelt, olin seda mõtet juba 7 kuud peas veeretanud!!! Aga ma ei ole ju allaandja tüüp. Nüüd lihtsalt mõtlesin, et olgu, kui seda lsv teemalist töökohta ei tule, siis loon ise selle! Praegu jääb igapäev keegi aitamata, kuna ma teen teistsugust tööd. Ja telefon heliseb, mitte üks, vaid lausa 2 korda!
Täna saan öelda, et liigun ka tööalaselt sinna, mis on mu südamesoov! Head asjad juhtuvad, kui julged otsustada, vanast lahti lasta ning soovida, kas see või midagi veel paremat. Kõik on võimalik!