Hei-hei! Kuuke on jälle möödas. Tülitsemise peale läheb nii suur aur, et ei jaksagi kirjutada vahepeal. Hakkaks aga siis kuskilt pihta ja kirjeldaks suuremaid, väiksemaid nagelemisi on ülepäeviti. Nagelemine on siis nüüd juba selline, et kui ma ütlen midagi, millega ta ei nõustu, siis ma olen paks, loll lehm, libu, võin vittu käia jms.
Jõulud…veetsime imelise jõuluõhtu koos 22.detsembril, mis lõppes kärts-mürts ja pauhh jälle tüliga. Minul oli tema “palvel” ehk siis käsul pandud kõikidele vanadele eksidele ja teemadele FB-s ning IG-s blokid peale. Kui ma palusin, et ta sama teeks, siis ütles, et ei kavatsegi (enne tegime just diili, et kui keegi eirab teise palvet, siis võib samaga vastada). Läksime riidu ning tema pakkis oma asjad, mis tal minu juures oli ning läinud ta oligi. Tagant järgi tuli veel välja, et ta oli esimese asjana kohe oma sõbrannale helistanud.. Mina aga võtsin juba blokke maha. Tema rahunes vahepeal, sain smsi, et mul on hommikuni aega ringi mõelda, JÄLLE MINUL! Et mina olen alati see, kes teda tagasi tahab…
Kui ta sai teada, et olin blokid maha võtnud, siis ta jällegi ei tahtnud minust midagi kuulda jms. Asi lõppes sellega, et kui tlna tagasi tulin, leppisime uuesti ära. Aastavahetus, jälle kõik algas ilusasti toredasti ning siis ütles ta mulle, et tahab Kristiga kokku saada, et tahab teada, kas ta on tema esimese lapse isa või mitte…Mulle see idee ei meeldinud ja kuna see minus paha tuju tekitas, siis tekitas temas ka. Karjus, märatses nagu ikka. Olin tema tulekuks peeglile südame joonistanud ja tema nime, mida siis ise vihahoos hakkasin maha kustutama, mille peale tõukas mind peaga. Õnneks ta suutis maha rahuneda. Aastavahetus oli plaanis meil joostes veeta, seda ka tegime. Mis mul jälle muud üle jäi, kui hea tuju omale uuesti tekitada. Muidugi ta vabandas ka ikka ette ja taha, aga mina ju jälle provotseerisin.
15.jaanuar, selline kuupäev, millal sai 7 kuud mööda meie esimesest suudlusest. Tüliks hakkas juba hommikul kiskuma. Täpselt ei mäletagi, millest see alguse sai, aga millegi peale mu kallis mees ütles jälle, et ma paks lehm olen ning kes viimasena naerab, naerab paremini ning nagunii mina jään nutma, kui lahku läheme. Seekord ütlesin talle nii: “Jah, ma olen kurb ja ma nutan mingi aeg, aga ma saan sellest üle, sest sa ei ole ka ideaalne mees ning lähen oma eluga edasi.” Tema vihastas veel rohkem, et millise eluga, mul ei olegi elu ja ma olen sitt, mis sitt. Ma tean ju, et mul on ka vigu, aga ma ei jaksa kuulata kogu aeg kui tühine mu elu on, kui väärtusetu ma olen, mis loll, paks, lits, lehm ma olen..
Kui me autot hakkasime töö juures ära viima, siis ütlesin talle, et ta on tropp. Selle peale ta vihastas, käskis mul kuurini sõita, et siis ma alles saan. Ma ei olnud nõus. Võttis mu põlvest tugevasti kinni, tekkisid näpujälgede suurused sinikad. Õnneks ta siiski läks autost välja. Pärast tuli ja vabandas jälle ning kõik oli hästi. See sama päev oli teemaks jälle kleidid, milline libu ma ikka olin, et nii lühikestega käisin. See sai alguse sellest, kui mainisin, et ühel naisel olid punased lahtised kingad -10 kraadiga. Jällegi, vana asi, olen seda ju muutunud. Disainkleite lasen ka pikemaid enda jaoks special teha, et mu härra rahul oleks. Ütlen ise sõbrannalegi, et kuule, see seelik on su jaoks liiga lühike, vaatan ise ka neid täiesti teise pilguga, et jah, lühikesed kleidid tõmbavad jalgadele tähelepanu…
Töö juures oli meil see sama päev veel sõbralik tögamine, tema alustas mind veega üle valamisega, tegin vastu, oli tore, lõbus ja naljakas, seejärel tuli ta kingaviksiga, määris mu näo ning juuksed. See oli juba veidike solvav, aga okei. Tema tahtis, et ma annaksin alla, et tema võidab nagunii. Puiklesin vastu, aga okei, andsin alla. Seejärel palusin tal endale vett tuua, ta tõi, oli selle soola täis pannud. Kui jõin, siis filmis mu reaktsiooni, temal nalja kui palju. Seejärel tahtis tema vaherahu, läks mulle uuesti vett tooma, aga ma määrisin tema tooli kingaviksiga kokku, et ta sinna sisse istuks. Mina ja teine kolleeg naersime, see oligi naljakas. Lõpuks oli mingi asi, millega sain talle ka nn ära teha. Muidugi edasi järgnes temapoolne kättemaks. Kingaviksiga sai mu rahakott kokku, lubas seda saapa täis lasta, jope. Jope juurde hakkas minema, siis läksin ette ning sain küünarnukiga ribidesse ja lõin selja vastu seina ära. Koduvõtmed võttis ta minult ära.
Minu juurde pidime koos minema, lubas mulle seal kätte maksta, aga kui ma tee peal teda anun, siis ta ei tee seda. Mina seda muidugi ei teinud. Enne tuppa minekut ta avastas, et lindistan kõike, uus vihapurse. Inimene räägib, et tapab mu ära või kui menti lähen, siis laseb seda kellelegi teisel teha, mida ma siis enda kaitseks teen?! Igatahes kapp sai jalalöögi, a päevaaeg sain jalaga vastu õlga ka, õnneks mitte tugevasti, aga on see siis vabandus?
Kodus hakkas mu kleite kapist välja rebima, esimesena läks sõbranna disainkleit, see, millest 6 kuud tagasi kogu see kleidi jura alguse sai, rebis selle katki ning lõi tantsu. Enne seda sülitas mulle näkku ning käskis alasti võtta, et tema vägistab mu ära. Alasti ma ei võtnud, aga jope taskust võttis ta minult pipragaasi ära (enne seda sundis seina äärde minema). Tahtis seda kleiti ka, mis oli meie esimese suudluse aeg (see oli jah tõesti suvine, lühike ja kerge amelemiseks..) Ütlesin, et see on rkv-s, valetasin. Kui ta hakkas järgimisi disaini asju võtma, siis tunnistasin, et valetasin, viskas mu voodisse, väänas kätt, ma juba nutsin, et ära tee..
Ütles, et kui ma ta ees põlvitan ja ta varbaid suudlen, siis ta lõpetab selle tsirkuse ära. Hakkasin seda tegema ning siis ta lõpuks rahunes. Võttis kaissu ja ninnunännu. Arvake ära, kes kogu sellel olukorra juures süüdi oli?! Kes see andis põhjuse?! JACKPOT, MINA!!! MINA, MINA, MINA! Mina kiusasin vastu pärast vaherahu sõlmimist, see ei loe, et tema seda enne tegi, mina ei anunud teda autos, mina ajasin sõrgu vastu. Oehh, olgu, see oli vaid kleit ja kompentsatsiooniks pidin saama iga kuu aasta jooksul valida endale kuni 60.- kleidi. Tore küll, aga kas see siis teeb sellise käitumise olematuks? Rahaga ära ostmine?
