Hei-hei!
Sügis algas mul suure reisimise tähe all ja reisimuljed blogisse kirja panemine on täiesti unarusse jäänud. Santorini puhul muidugi oli mul vaja aega, et erinevatest emotsioonidest taastuda. On väga oluline, kellega reisid. Edaspidi eelistan siiski jääda oma “vanade” reisisõprade juurde.
Aga 4-11.09 oli suvepikendus Santorinil. Piletid sai osta suve alguses ja AirBalticuga oli edasi-tagasi lend 165.-. Majutuse hinda ma enam kahjuks ei mäleta, aga selle sai ka ikkagi suhteliselt rahakoti sõbralikult. Lennatud sai Riia kaudu ning seal hommikusööki ning viimast vihma nautida.
Mina saabumise järgsel päeval muidugi läksin juba jooksma. Uuuhh, vot siin oleks hea trenni teha. Mäed, mäed, mäed. Õnneks mul oli too aeg vaid nädal maratonini jäänud ehk enam pikke jookse ei olnud, kuid siiski, paras katsumus.
Santorini on väga ilus, majad on ilusad, Oia sunset on must visit (kui soovid õhtusöögi ajal päikeseloojangut restoranis nautida, siis tasub kindlasti eelbroneering teha). Hinnad olid muidugi krõbedad. Mu elu kallim pasta maksis seal 34.-, mis isegi ei jätnud erilist maitseelamust, aga noh, päikeseloojang merre oli seda raha väärt. Üleüldse toit oli väga kallis, vähemalt need kohad, kus me käisime. Tavaliselt tegelikult minu jaoks ei ole oluline, et peab olema 5* restoran, aga reisiseltskonnas oli inimene, kelle jaoks oli toidu välimus tähtsam kui maitse. Ehk et seegi kogemus omaette. Kõhtu täis ei saanud, aga vähemalt oli korra ilus vaadata.
Tegelikult hea otsimise korral oli võimalik soodsamaid kohti ka leida, sest kohalik rahvas käis ikka soodsamates kohtades söömas. Näiteks, tänava peal pita maksis vaid 2.50.- ja oli ülihea. A ja ühistransport oli ringi liikumiseks üsna soodne, mugav ja ilusti graafikus (pilet jäid 1.60-2.10.- vahemikku).
Minu jaoks kõige ägedam päev oli paaditripp (muul ajal lihtsalt päevitasime bassu ääres või rannas). Siis käisime ühte vulkaani külastamas, mis oli veel natuke aktiivne ja oli võimalus ujuda vulkaani hot springis. Ma sinna otseselt ei ujunud, ei tahtnud uusi bikiine ära määrida, aga piisas ka seal eemal vees ujumisest, et roosadest bikiinidest saaksid roostevärvi bikiinid. Seega tasub sinna võtta kaasa ujukad, millest kahju ei ole. Õnneks mu uued bikiinid olid palju odavamad kui see kallis pasta, mida sõin. Seejärel käisime ühe saarekese peal veel ning suundusime paadiga Oiasse päikeseloojangut vaatama. See oli tõesti ilus.
Peol me käia ei saanud või noh, õigemini sai, aga sellel ajal oli seal selline koroonapiirang, mis ei lubanud baaris/klubis tantsida. Suitsu võis sees teha, aga tantsida ei tohtinud. Loomulikult me alguses ei teadnud seda ja kui meid tantsuplatsilt minema aeti ning terve baarirahvas jõllitas nagu kurjategijaid, siis saime teada, mis patuga hakkama olime saanud.
Selline see väike kokkuvõtte Santorinist tuligi. Seal oli ilus, aga minu jaoks jäi veidi igavaks. Samas vahel ongi hea puhata ka nii, et lihtsalt vedeled bassu ääres.
