Õhtul tuli ta minu juurde ja ega ma ise ei tahtnud teda ära ka lasta. Ta oli tige kui herilane. Küll ma olen ikka loll, rott, kes teenib sandikopikaid, tema teenib seadust rikkudes kordades rohkem. Ma ei lasknud teda ikka ära, proovisin ise kõik alla suruda, minna ligi, kallistada, ei miskit. Lubas siiski ööseks jääda. Mina muidugi nutsin, selle eest sain ka sõimu, kui jube ma paistes näoga välja näen. Läksin lisaks antideprekale võtma balderjani tbl, et magama jääda (järgmine päev ootas mind 13h lisatöö päev). Ta ütles, et ma ei tohi seda teha, võtsin ikkagi ja siis hakkas pihta..
Enam ei olnud ta nõus ära ka minema, et tema hakkab mu elu dikteerima, meie suhe hakkabki nüüd selline olema. Võttis mu telefoni, et tööandjale sms saata, et ma ei lähe kuskile, et ta võib vittu minna oma koeratööga. Seejärel läks sõnum sõbrannale, et ta ei räägiks mu mehele, et ma teda petnud olen (ta jumala kindel, et olen seda teinud, kuigi ma tõesti ei ole). Hiljem tuli välja, et see oli kõik vale..
Mingi hetk tõi ta teisest toast klammerdaja. Ma tahtsin nii väga, et ta ära läheks, aga ta ei läinud. Ütles, et nüüd hakkan oma valedest rääkima, kui ei räägi, siis lööb mulle klammerdaja kõrva. Ta tuligi lähemale. Selle peale rääkisin, et olen oma blogi teistega jaganud. Ta sai teada ka lindistusest. Ütlesin, et rohkem midagi ei ole. Ta tahtis mu näpuluud ära murda, kui ma välja ei räägi, et olen teda petnud. Pidin need voodi vahele panema, panin, aga viimasel hetkel tõmbasin ära, ma ei suutnud. KRT KÜLL, KES SEE NII TEEB?! Lõppu ma enam ei mäletagi, aga ta rahunes maha ning palus ette ja taha vabandust. Olingi jälle tema käte vahel.
Mina olin ju oma käitumisega viinud ta nii kaugele, sellepärast, et oma eksist hakkasin rääkima (fb tuli teade kusjuures, et ta suhtes on ning pildi pealt oli näha, et saab isaks). Ja muidugi minu valed, et tal on endal ka paha, et tema peab need niimoodi minust välja pigistama. Ma armastan ja kardan teda samal ajal… Sellepärast mul endal need valed tulnud on ka. Pärast 2-3 tundi unes soikumist tõi ta mu tööle. Päev oli megaraske, aga sain hakkama.
Vahepeal oli mul väike paus tööl, siis saime kokku. Ta palus, et ma räägiks talle kõik, kõik ära, mida ma veel varjanud või valetanud olen. Ütlesin talle siis oma tegeliku meestega maganud arvu, mille peale ta ütles, et olen Suur libu ja hoor. Muidugi oleks võinud mõni seik olemata olla, aga ma ei saa enam minevikku muuta ja ega see nüüd nii suur ka ei ole. Tegi mulle tagasi ka, ütles, et venna laps on tema laps ning tal on naine* ja mina olen terve aeg tema armuke olnud (a ja hommikul saatis ka mingi naise pildi, et pettis mind). See kõik oli muidugi vale, et mulle haiget tagasi teha.
Igatahes lubas ta mind mitte maha jätta, kuna ma nii katki ja muidu minust ei saagi asja. Valetamised kõik saan ka andeks tänu sellele, kuidas ta ise käitus. Kas me olemegi siis paras paar?! Paar katkiseid, kes on elus nii palju valesid valikuid teinud? Paar, kes ei saa koos ega teineteiseta ka? Kas meil on see asi võimalik toimima saada? Kas mina suudan end nii palju alla suruda, et ma olengi talle selline naine nagu ta soovib?
Kohati ma soovin seda väga, lasta tal enda eest hoolitseda, mulle nii meeldib, kuidas ta seda teeb. Kuidas ta on armas minuga, kuidas tal on olemas palju asju, mida teises pooles hindan. Saab endaga hakkama, hoolitseb minu eest, saaks kindlasti lastele tulevikus palju pakkuda, motiveerib, ninnunännutab, kallistab, hoiab, musitab, mõtleb alati ka minu peale.
Teisel hetkel on kommentaarid, et ma meigin end liiga palju (igapäevane jumestuskreemi panek on too much tema arvates, ma ei värvi ei huuli ega ripsmeidki), värvilised riided on too much. Pean iga asjaga 10 sammu ette mõtlema. Nagu selle eksi lapse teemagagi, et see ei ole normaalne. Päris keeruline on olla meele järgi, kui igast väikesest asjast nii suur tüli tekib. Ja mul neid väikesi asju juhtub pidevalt. Ohjah ütlen selle kõige peale.
*Pärast suhte lõppu selgus, et see naisejutt oligi tõsi.