Alustan siis algusest. Minu ja selle psühhopaadi suhe algas 7 aastat tagasi. Mul on kaks last, üks eelnevast kooselust ja teine temaga. Suhte alguses oli vägivalda vähem, mõned raputamised ja tõukamised. Lootsin, et see möödub, kuid ei. See aina süvenes.
Ma kartsin sellest kellelegi rääkida, vaikisin ja neelasin kõik alla. Ta suutis minuga manipuleerida ja panna tegema asju, mis tema tahtis, ma ei saanud keelduda, ma kartsin. Südames ma lootsin, et ta muutub.
Siis jäin rasedaks, terror käis ka raseduse ajal. Kõige enam mäletan seda, kui olin lõpu rase ja ta sõidu ajal kõrvalt rooli hakkas kiskuma, mina peaaegu kraavis, turvavöö surus beebile, kartsin, et kaotan lapse. Kui laps oli paarikuune, sõitsime, tema muidugi jälle kõrval joogine ja siis käis rusikas mul sõidu ajal näos. Sellest hetkest tekkis mul lõplik vastikus, aga hirm oli nii suur, et ära minna. Kallale tulemisi ja kähmluseid peale seda ikka jagus.
Aasta tagasi peale suurt tüli lubas muutuda, ma lootsin, aga ei midagi, ikka sama. Muidugi füüsilist vägivalda sellel aastal umbes paar kolm korda olnud, aga vaimne terror ja manipulatsioon käib tänaseni.
Lõpliku punkti pani see, kui ta laste ees mind mööda elamist põrandal tiris. Aga hirm nii suur, et ei julgenud lahkuda. Täna ma tunnen et ma suudan seda, olen hetkel lastega oma ema juures juba nädal, kuna elamine on minu, aga tema keeldub välja minemast. Ähvardab, et võtab lapse ära mult jne. Homme lähen ja teen avalduse. Aitab, mulle on lapsed siiski kõige olulisemad ja nende turvalisus! Kuigi ma väga, väga kardan.
*Tänaseks päevaks on see naine vägivaldsest suhtest turvaliselt väljunud.