Hakkasin seda postitust juba mitu päeva tagasi kirjutama. Ühtegi mõistlikku lauset moodustada ei suutnud, ju siis ei olnud ikka veel võimalik kõiki neid emotsioone kuidagi sõnadesse panna. Muidugi, kas nüüdki nii hästi välja tuleb, aga vähemalt proovin.*
Esmalt tahaks tegelikult tänada, tänada ja tänada. Aitäh kogu Südamesoovi meeskond! Aitäh SportTravel (https://www.sporttravel.ee/), kelle poolt tuli maailma ägedaim üllatus! Aitäh mu pere, aitäh mu sõbrad, jälgijad, kolleegid! Aitäh, aitäh, aitäh! Aitäh ka Katariina Loog!
Osa on mu käest küsinud, kuidas mina end päriselt pärast saadet tunnen? Ausalt öeldes kogu selle teema sügavuti taasavamine… Ma ei saa öelda, et see oli lihtne. Eriti, kui oma blogitekste sisse lugesin. Ütlesin pärast Keilile, et issand, kui õudsad asjad minuga juhtunud on, et kui palju ma siiani pisendan neid asju. Keili ütles, et ma pisendangi täiega ning see kõik ongi väga õudne… Siis vaatan ja näen end telekast rääkimas õudustest, mis minuga toimus. Kummaline, kuidas sellisel hetkel jõuab kõik teistmoodi kohale. Eks see ole vist sama, kui keegi teine räägib oma lugu, siis ohhetad ja ahhetad, kui õudne, aga enda omaga oled ära harjunud. Nüüd oli mul võimalik kõrvalt kogeda oma lugu.
Samas on mul ülihea meel, et selle loo taasavamine on toonud mu juurde taas palju abivajajaid. Jõudumööda püüan kõigile vastada ja olemas olla. Abivajajate kirju oli mul postkastis ligi 30 + need lood, mis on tänaseks läbi, aga sooviti minuga jagada. Nii, et sellest saatest on juba väga palju kasu olnud ning on kindlasti veel edaspidigi. Muidugi ilmus üks kuusikujünger ka välja oma sapiste kommentaaridega. Kui kunagi viitsisin nendega vaielda, siis seekord oli lihtsalt blokk ja delete. Minu sein, minu hingerahu, pole vaja lasta negatiivsust enda ellu ning ega ma neile midagi tõestama ei pea. Olen selles osas ka arengu teinud ja teiste soovitusi kuulda võtnud, et ära üldse tee väljagi! 🙂
Kõik, kes te saadet nägite, siis see lõpuüllatus oli päriselt ka üllatus! Kogemusnõustaja koolituse võimalust ma aimasin, kuna see oli mul reaalne soov, aga see teine. Seal olid täiesti päris siirad õnnepisarad. Üleüldse see hetk oli nii ideaalne. Seal taevas, T1 vaaterattal (btw, ma kardan kõrgust, aga seal olles ma unustasin selle täiesti), päike imeilusasti selges taevas loojumas. See oli nagu muinasjutt. Keili andis ümbriku ning ega mul ei olnud ikka õrna aimu, mis asi seal on. Avasin selle jaaa… OMG! OMG! Maraton Ateenas!!! Kaks minu lemmik asja: jooks ja reis ühes! Appikene! Siis tuled alla ja Sporttraveli esindajad ootavad sind uute jooksuriietega ning raamat Janek Oblika pühendusega! Täiesti USKUMATU! Isegi kirjutades tulevad uuesti õnnepisarad silma.
Kui ma alguses mõtlesin, et mis mina, ma ei tea, palju rohkem on inimesi, kelle unistused väärivad täitmist. Minul on käed-jalad terve, mõistus ka (ok mitte kõige arvates :D), täidan ju ise enda unistusi. Nüüd saan aru, et tegelikult pean olema enda üle uhke, end kiitma, sest see on tõesti haruldane, millest olen läbi käinud ning kuidas ma kõik need raskused olen oma tugevuseks muutnud! Seejuures on sellele kõigele solgivesi räigelt peale tõmmatud. Kaotasin oma 3000 jälgijaga FB lehe, koos sadade abivajajate kirjadega, aga see ei pannud mind vaikima!
Igatahes aitäh, aitäh, aitäh veelkord, armas Südamesoov! See on kõige ilusam asi, mis minust ja mulle tehtud on! Ja veelkord, kogu võttemeeskond oli nii äge, neid ekraanilt ei näe, aga nad teevad ikka suurepärast tööd!
*31.03.2022 Südamesoovi saab järgi vaadata siin: https://kanal2.postimees.ee/news/article/Sudamesoov-raagib-vagivaldsest-suhtest-vabanenud-Merli-loo