Jagan teiega ühe naise lugu, kes mulle kirjutas. Teen seda sellepärast, et meie jalutusrada on olnud üks ühele! Vahel mul endalgi on nii, kui näen mõtlikke naisi jalutamas, kas nad võivad olla lähisuhtevägivalla ohvrid, kas nendega on kõik korras. Me kunagi ei tea, et sama saatusekaaslane on tegelikult meie kõrval…
Mariliisi lugu (nimi ja faktid muudetud) on siin:
“Kirjutan praegu puhtalt emotsioonist, kuna taustaks käib kolleegi soovitusel Südamesoov. Ta olla seda vaadanud ja ütles mulle eile, et pean seda vaatama, see on täpselt minu elu. Äratundmine oli muidugi suur, lihtsalt pillisin seda saadet vaadates. Need vaheklipid, mis on filmitud Pelgurannas.. see on täpselt sama rada, mida ma mööda ma palju palju kordi sealtsamast sinu selja tagant olevast majast põgenesin sinnasamma mere äärde, sellesama kivirea juurde ja kõmpisin ranna lõppu ja tagasi. Ootamaks, et äkki lahtub järjekordne kodune vägivaldne olukord. Aga ma pidin alati tagasi minema, sest mu väiksed lapsed olid kodus.
Nüüd on sellest jubedusest möödas üle kolme aasta, aga sind saates nähes käivitas see ikka veel mingid tugevad nutused emotsioonid. Ühtekokku elasin 12 aastat seal majas ja meil on 3 ühist last. Praeguseks elame muidugi juba erald*i, sest ühel hetkel oli mul valida, kas põgeneda, sattuda hullumajja või surnuaeda.
Läbi kurbavate kohtuprotsesside võitsin lõpuks oma laste ainuhooldusõiguse, otsisin töö (olin 8 aastat lastega kodune, nad sündisid järjest ja olid veel pisikesed), õnnestus osta korter. Praegu kaugelt vaadates imestan, kuidas ma sain sellist elu üldse elada…
Kuigi möödas on mitu kohtuprotsessi ja pikad aastad võitlust, pean oma laste isaga suhtlema, kuna tal on ka õigus lastega koos olla. Elame Võrus, tema Tartus, õnneks on mingigi vahemaa, aga vaimne vägivald kestab siiani, kestab ilmselt seni kuni lapsed suureks saavad ehk siis 10 aastat veel.
Mul on nii hea meel, et “tänu” oma läbielamistele said sa lähemale oma unistustele. Kahju on sellest, et läbielatus on olnud nii palju hirmu, teadmatust, valu ja palju teisigi emotsioone. Aga samas on see edasiviivaks kogemuseks 
”
Mina tänan Mariliisi, et ta lubas enda lugu anonüümselt jagada ning panen kõikidele, kes seda loevad, südamele, et see ema, kes lahkub vägivaldsest suhtest, on KANGELANE! Tihtipeale on vabanduseks, et ollakse laste pärast koos, aga see peaks olema just põhjus, miks lahku minna. Sellises perekonnas kasvavad lapsed hakkavad suure tõenäosusega ise väärkohtlejateks või satuvad ohvriks. See on statistiline fakt.
Olge hoitud!