Tegelikult asi vist oligi selles, et ei juhtunudki midagi. Oli armumine ja siis mu traumeeritud aju hakkas igasugu trikke tegema. Või siis oli seda lühiajalist suhet hoopis selleks vaja, et ma mõistaksin, et häid mehi, kes su eest hoolitsevad ja päriselt turvatunnet pakuvad, on ka olemas. Kuna me teineteist juba 3 aastat teadsime, siis selles ma muidugi suurt ei kahelnud.
Tulles aga tagasi selles juurde, et traumeeritud aju hakkas trikke tegema. Suhtes on olulised komponendid koos veedetud aeg ja omaette aeg. Mees tahtis omaette aega ja see on ju täiesti okei. Mis siis minuga aga juhtus? Tavaliselt on see olnud hetk, kus mehed ära ghostivad (kuigi mul ei olnud mingisugust põhjust seda tema puhul arvata). Suure tõenäosusega aga minu aju sai signaali, et ahah, jälle gone ja aktiveerime bitch mode, et saad kõigega üksi ka hakkama ning meest pole vajagi.
Mul oli järsku nagu kõik tunded kadunud, olin külm ja eemalehoidev. Asjad, mis alguses ei härinud, hakkasid järsku nii pinda käima. Eriti kaks asja, mille puhul ma olen endale nö lubanud, et sellisel juhul suhtesse enam never-ever ei lähe; 1) autojuhilubade puudumine; 2) arvutimängude mängimine. Armunud olles jällegi ei häirinud need asjad. Pärast kui haige jala tõttu autojuhtimine suht piinarikas oli, siis oii, kuidas häiris.
Kuigi suuresti laialimineku otsus oli mõlemapoolne, siis lõppotsus tuli mehe poolt, et nii suhtes ei ole olla mõtet. Ma usun, et me mõlemad olime selles osas väga täiskasvanlikud ja nii oligi kõige õigem. Siis algas mul leinafaas. Ise ma teadsin, et see kuulub lahkumineku juurde, aga see oli nii õudne. Järsku igatsed igat asja taga, ka neid, mis sulle nii väga teise inimese juures ei meeldinud. Mine või hulluks, et no matter what, tahaks koos olla, prooviks veel.
Siis juhtus tänapäeva lahkumineku “payback”. No ma sain ju aru, et see oli pigem mu armukadedaks muutmiseks, sest teisel poolel oli ju samamoodi valus, aga minu jaoks mõjus see kui külm karastav vesi kaela ja mu leinaaeg sai läbi, sest minu jaoks selline käitumine on lapsik (mitte et ma ise ideaalne oleks). Oli üks reede öö ja märkasin erinevate sõbrannadega tehtud selfie storysid. Ja oligi kõik, panin unfollow ja suhe, mis sai alguse sõprusest, lõppes nii, et pole enam sedagi alles.
See on siis lühikokkuvõte. Tegelikult jagan oma lugu ka selle mõttega, et kui sa tunned, et asi ei ole ikka see, siis ei ole mõtet end ja teist inimest kinni hoida. Kui sa oled lahku läinud ja sind tabab see kohutav suhte leinafaas, kus sa tunned, et sa ei suuda ilma selle teise inimeseta üldse enam edasi elada, siis ka see läheb mööda. Tuleb see aeg lihtsalt üle elada. Lisaks, parem olla indiviididena eraldi terved, kui suhtes olles koos katki.